13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
MeriÕilme Trisberg, 04. detsember 2002Meri, vaata mind, kuula mind, räägi minuga. Ma seisan su kaldal, kaldal, kust sina enam edasi ei tule. Seisan ja katsun sind käega. Sa oled nii mõõtmatu, oled suur ja lai. Ütle, kas sina tead, kus surmaga lõppes minu kallima elu ja mis temast sai. Keegi seda ei tea ja keegi mulle seda ei seleta, ma olen ju kurb temata. Sina vast tead. Sina vast tunnetad minuga koos valu, millist pole tundnud ma eal. Ütle, mis on teisel pool elu, kas sina tead. Oled nii võimas, ilus ja lai - räägi mulle, mis minu kallimast sai. Kuid sina ei räägi, sina ei seisa, vaid tormad, liigud ja käid. Embad kõike, mis ette sul jääb ja kõigega edasi läed. Mina üksi vaid tummana seisan. Seisan su kaldal ja vaatan, kui rahustav see, laine suur tõuseb ja vajub ja laine peal kajakas karjub. Meri, sa oled nii kohutav, ilus ja lai. Ja seda sa minule ainult ei ütle, mis minu kallimast sai. Viimati muudetud: 04.12.2002
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
