Hakkame nüüd elama sõbralikult!

Umbmäärased lööksõnad loobugem, innustugem, edendagem, taotlegem, toetugem, viigem, pöörakem jne kõlavad kahtlaselt tuttavana ja mitteveenvalt, ning seetõttu ei kutsu meie põlvkonnas esile erilist entusiasmi. Samuti tekitab küsimusi üleskutse hakata uuesti omavahel kokku hoidma: mis eesmärgil, kui kauaks, kas siis, kui kriis õnnestub üle elada, jätkame vanas vaimus?

 Viimasel ajal on nii kirjutavas kui ka eetri kaudu edastatavas meedias saamas heaks tavaks arvamusliidrite ja organisatsioonide kaudu kutsuda rahvast üles solidaarsusel põhinevale püksirihma pingutamisele, aga ka hea valimistava nimel kokku leppimisele.

Sellele retoorikale lisab vürtsi tähendusrikas palve: mitte unustada, et kuna praeguses olukorras oleme omamoodi kõik süüdi, siis pole üldse vaja tegelda süüdlaste otsimisega, vaid hoida sõbralikult kokku nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Iseenesestmõistetavalt on siin küsitavusi, mis nõuavad lahtiseletamist, ehkki  mulle meenusid sedamaid kauges nooruses nähtud, aga praegugi menukad multifilmid loomadest. Nendeski kõlas kohustuslikuna ebareaalne üleskutse unustada ülekohus ja hakata üheskoos sõbralikult elama.

Muidugi on nelja-aastane Riigikogu-kogemus andnud mulle esinemiskindlust, oskust üldisest meediamürast eristada silmakirjalikkust ja ülekohut, valskust ja vassimist, märgata ohumärke, teha üldistusi ja oletusi.

 Tühjad sõnad solidaarsusest

Lugedes presidendi juures tegutseva Koostöökogu pöördumist, tekkis kahtlus, et sellised lööksõnad nagu loobugem, innustugem, edendagem, taotlegem, toetugem, viigem, pöörakem jne kõlavad kahtlaselt tuttavana ja mitteveenvalt ega kutsu meie põlvkonnas küll esile erilist entusiasmi.

Samuti tekitab üleskutse hakata üheskoos uuesti kokku hoidma küsimuse: mis eesmärgil, kui kauaks, kas siis, kui kriis õnnestub  üle elada, jätkame jälle vanas vaimus?

Samuti pole keegi lahti seletanud solidaarsuse mõistet populaarses püksirihma-pingutamise aktsioonis. Tundub, et liberalismi parimate traditsioonide kohaselt soovitakse kõiki palku kokkuleppel (s.t vabatahtlikult sunniviisil) korrigeerida 10%, olenemata sellest, kas saad miinimumpalka või oled linna- või ministeeriumiametnik.

Kust peaks tavainimene teadma, et ega ministeeriumides kõrgepalgalisi palju olegi, kuid  erinevad boonused, diferents ja lisatasud, mis palgale lisanduvad, on muljetavaldavad, ja nendest pole kohalike omavalitsuste tasandil kuuldudki.

Kuna juba nägime, et riigil pole sisulist võimu erinevate seaduseandjate ja tippametnike ning eeldatavalt ka erafirmade palkade üle otsustamiseks, võib suure tõenäosusega eeldada, et meie riigivankri kraavist välja upitamisel tehakse traditsiooniliselt panus ikka „vähemedukatele“ ehk madalapalgalistele töötajatele. Võib ette kujutada, millise augu lööb nendel pere-eelarvesse juba 500-kroonine kärbe, samal ajal kui 5000 krooni ei muuda sisuliselt midagi „enameduka“ elukorralduses.

Kas Kesknädala lugejal ei jää meediat jälgides teinekord mulje, et siin riigis hoolitakse loomadest ja lindudest tublisti rohkem, kui hättasattunud inimestest? Küll valutame südant mahajäetud kasside ja koerte pärast; küll muretseb meedia loomade  alatoitluse ja külmetamise pärast.

Alles see oli, kui paljakspõlenud perele osutasid konkreetset ja tõhusat abi üle maa ikka ja jälle just needsamad lihtinimesed.

 Kes abistab, kes mitte?

Masendav oli teleekraanilt jälgida kunagise Riigikogu-kolleegi Elle Kulli kurba ja kohmetunud ülestunnistust, kuidas ta pöördus abipalvega meie n-ö rikaste ja ilusate poole, kellelt lootis saada rahalist katet kalli taastusravi-treeningseadme liisingmakseks. Ilmselt ei peetud vajalikuks talle isegi vastata. Probleem leidis lahenduse alles pärast selle kajastamist teleekraanil, kusjuures loomulikult annetasid jällegi lihtsad inimesed, lähtudes kaastundest ja inimlikkusest.

Samas ei ole siinkirjutajal, keda kindlasti vaevab inimlik kadedus, tõesti õnnestunud leida ühtegi vihjet, kuidas omalt poolt kavatsevad riigi vankuvat majandust toetada Äripäevas avaldatud 500 n-ö eriti asist kaaskodanikku. Ilmselt on kiiresti muinasjutulise varanduse omanikeks saanutel täita mingi eriline missioon, mida meiesugused ei peagi teadma.

Sellepärast arvan, et on teisigi, kellele teevad meelehärmi küllalt sageli  teleekraanilt peale pressivad “Aita alustada elu”- tüüpi üleskutsed ning appikarjed, mis koputavad kaasinimeste südametunnistusele, pealetükkivalt kutsudes laste heaks annetama, et saaks soetada mingi järjekordse haiglaravis hädavajaliku agregaadi.

 Abipaketid edukatele

Minusuguseid kiuslikke huvitab, kuidas on võimalik, et meie riigis, kellest kogu Euroopa peaks justkui eeskuju võtma, pole tarvilikke meditsiiniaparaate! Kuhu jääb siis riigi panus ja milleks kulub meilt kasseeritud maksuraha? Eelmise kärpe tagajärjel jäävad esimesed kolm haiguspäeva varsti täiendavalt tavainimese kanda ja järgneva viie eest maksab tööandja, kuid juba plaanitakse järgmist kärbet. Piltlikult öeldes, kui eelmine aadrilaskmine viis Haigekassa põlvili, siis järgmine kärbe paiskab ta ilmselt juba kõhuli.

Vägisi jääb mulje, et Eesti uuendusmeelsus piirdubki ainult sellega, kuidas pidevalt välja mõelda abipakette edukatele, samas kui kriisisituatsioonide puhul  konkreetsete meetmete võtmiseks ja kiireks tegutsemiseks puuduvad nii tahe kui ka koosmeel.

Arusaamatuks jääb üleskutse toimuvas mitte kedagi süüdistada. Miks peaksin keelde hammustama mina, kes ma pole kunagi soigunud maksuvabadest, mis sest, et püksata reedetest, mis tõsielus kipuvadki kahjuks tõeks osutuma?

Samuti ei mäleta ma, et Keskerakond oleks lubanud meid kiiresti juhtida Euroopa edukamate hulka, mis praktikas samuti on osutunud lihtlabaseks puru silma ajamiseks. Jääb sügavalt arusaamatuks, miks peaksin valima Europarlamenti “tegijad”, kes Eestis 10 aastat võimul olles pole midagi teinud, kui riigi kraaviveeretamise vaev välja arvata.

Samas olen silma pilgutamata otsekohe valmis loobuma kampaania “Kõik võidavad” käigus tavainimesele peale surutud tulumaksualandamise-võidust, mis reaalselt soosis ainult kõrgepalgalisi. Ainus tingimus: andke meile tagasi arstiabi selle tõelises tähenduses, ärge muutke seda kättesaadavaks ega taskukohaseks ainult väljavalitutele!

 Jumal annab ameti, aga mõistust ei anna

Väikest last me tõesti ei karista, kui ta alla teeb. Kuid ega sellepärast saa, ülekantud tähenduses, heaks kiita iga äsja pampersitest või põlvpükstest välja kasvanu edutamist kõrgele ametikohale. See tähendaks: kui annab jumal ameti, küll siis annab ka mõistuse!

Kurb, kui sotsiaalsfääris loetakse ebaoluliseks elukogemust, mis omakorda eeldab oma laste üleskasvatamist, vanavanemate hooldamist, töökogemust erinevatel tööpostidel. Siit ja parteilistest eelistustest tulenevadki probleemid, millega pole kokku puututud ja mida lihtsalt pole osatud ka ette näha. On ääretult kahju Sotsiaalministeeriumi mis tahes tegevusala kohapealsetest praktilise töö tegijatest, kes, vähe sellest, et ise rabavad mitme mehe eest, välja teenides oma nigelat palka, saavad lisaks veel siunata nii klientidelt kui ka ülemustelt pealinnas.

 Valitsuse optimism süvendab kriisi

Omaette küsimuseks tõotab kujuneda suhtumine meie valitsusse, kelle pikaajaline seletamatu optimism koos tegevusetusega on meid juhtinud tõsisesse kriisi. Seda ilmestavad viimase poole aasta jooksul vastu võetud aastaeelarve ning kaaskodanikke ja omavalitsusi eriliselt “rõõmustavad” kaks miinusmärgiga lisaeelarvet. Kusjuures karta on, et kaks kolmandata ei jää.

Igas teises riigis eeldab hea tava juba üheainsa puussepaneku eest valitsuse tagasiastumist, ainult mitte meil. Siin meedia tegeleb päevast päeva sellise oreooli loomisega ennast millegipärast „valgeteks jõududeks“ kutsuvale paremjõudude koalitsioonile, mis suisa välistab igasuguse alternatiivi.

Iseenesestmõistetavalt süüdistatakse opositsiooni populismis ja venemeelsuses. Võimendatakse hüsteeriat, kus valitsusevahetus, mis on Euroopas igati demokraatlik toiming (kui valitsus toime ei tulnud), teadlikult võrdsustatakse riigikorra pööramisega.

Kui nüüd kellelegi tundub, et autor utreerib, siis selgitage: miks on valitsusel praegu vaja tegelda erakorralise seisukorra seaduse eelnõu ettevalmistamisega?

 Valitsus vajab mäsu opositsiooni kõrvaldamiseks

Samuti on hea valimistavaga raske seletada parlamendis ootamatult tärganud ülisuurt huvi pealinna vastu. Pretsedenditul moel kirjutatakse riigi suurimale omavalitsusele ette, kuidas võimu teostada! Võib julgesti eeldada, et pealinn seisab ilmselt viimase kantsina risti ees parempoolsete  plaanidele teel võimutäiusele riigis. Midagi pole  jäetud juhuse hooleks, sest kõik arvestatavad võtmepositsioonid on eelnevate aastate jooksul sihikindlalt enda kätte haaratud.

Kas ei tundu iga väiksemgi “mäsu” taeva kingitusena ebapopulaarsele valitsusele? See võimaldaks demokraatia kaitse sildi all õiendada arveid opositsiooniga ning kehtestada uus „vaikiv ajastu“ koos kõige järgnevaga.

Eriliseks „saavutuseks“ tuleb lugeda, et riigieelarve tulude suurendamist kohalike omavalitsuste (KOV) arvel nimetab koalitsioon ilma igasuguse häbita solidaarsusprintsiibi rakendamiseks. Olukorras, kus KOV eelarved on niigi langenud topeltlöögi alla, sest majanduslanguse tõttu väheneb füüsiliste isikute tulumaksust omavalitsustele eraldatav osa, mida omakorda veelgi kärbitakse, ei pea valitsus üldse vajalikuks vähendada omavalitsustele seadusega pandud kohustusi.

Selle asemel piiratakse KOV-de laenuvõtmist, ehkki paljud omavalitsused, nende seas ka Kohtla-Järve linn, pole sugugi ennast “lõhki laenanud”. Kas ei mõju kõige eelneva taustal krokodillipisaratena ehk eriti silmakirjalikena massiline hädakisa ja süüdistused omavalitsuste aadressil, kes on sunnitud õpetajate palku kärpima, tänavavalgust välja lülitama, ametnikke koondama, investeeringud lõpetama jt kokkuhoiumeetmeid rakendama?

Kõik see omakorda suurendab riigis tööpuudust, vähendab tulumaksulaekumist ja viib vältimatult uue negatiivse lisaeelarveni. Võib julgesti eeldada, et riigi reservid haihtuvad ehk kasutatakse ära jooksvate kulude katteks, ning ega laengi jää valitsusel võtmata.

Kuskil on öeldud, et lootus sureb viimasena...

KAAREL PÜRG

omavalitsustegelane Ida-Virumaalt, endine Riigikogu liige

Jaga |