Asutav Kogu – esimene ja rahva valitud parlament

RALF R. PARVE,      21. aprill 2004


"Eesti rahva saatus on olnud raske. Vähe on Euroopas rahvaid, kelle vastu ajalugu on olnud nii kalk ja võõrasemalik kui meie vastu. Seitsmesaja aasta jooksul on eesti rahvas olnud võõraste käskida ja käsutada. Eesti rahva saatuse määramisest ei ole eesti rahvas ise millegagi saanud osa võtta. Nüüd on eesti rahva suveräänse tahte esindajal, Eesti Asutaval Kogul, otsustada, missugune peab olema Eesti riiklik kord, missugused uuendused on tarvilikud, kuidas on vaja luua uut, vaba, iseseisvat Eestit."
Need ülevad sõnad kõlasid Estonia kontserdisaalis 23. aprillil 1919. a, mil avati Eesti esimene rahva valitud parlament – Asutav Kogu. Nii lausus avakõnes äsjavalitud Asutava Kogu esimees August Rei.
Käis Eesti sõda punase Venemaaga. Nagu Lenin ja punaväe juhatus, oli ka kindral Laidoner teadlik sellest, missuguseks jõuallikaks kujuneks Eesti riigile ja rahvale demokraatlikult valitud Asutav Kogu.
Moskva ja Kingissepa juhitud kohalikel kommunistidel ei õnnestunud valimisi nurjata. Ka pealetungival punalaviinil ei õnnestunud enam Eestisse tungida. Meie kaitsevägi kaitses maad ja osales koos kogu rahvaga 5. – 7. aprillil 1919. a toimunud Asutava Kogu valimistel.
58,4% häältest said valimistel sotsiaaldemokraadid ja tööerakond. See tähendas maareformi viivitamatut teostamist. Juba 10. oktoobril, mil Eesti soomusrongid lõid lahinguid Düüna jõe kaldal Riias, võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse. Võõrandatud mõisamaadel loodi 55 000 uut talu, pärisomandiks anti 22 000 rendikohta, juurdelõikeid sai 20 500 väiketalu. Maareform muutis eestlased pärisomanikeks omal maal.
15. juulil 1920. a võttis Asutav Kogu vastu riigi tähtsaima dokumendi – põhiseaduse.
Asutava Kogu kiire kokkukutsumise üheks tähtsamaks ülesandeks oli aga Eesti enesemääramise proklameerimine. Nimelt just siis olid London ja Pariis meie iseseisvuse tunnustamise suhtes üsnagi kõhklevad. Lääs arvas, et Balti riike ei tuleks Venemaast ära lahutada, sest need ühendasid Venemaad merega. Maailmasõja võitnud liitlased nõustusid küll Balti riikide täieliku autonoomiaga, ent tahtsid Venemaale tagada poliitilise ja militaarse üleoleku ning säilitada tingimused majanduselu domineerimiseks. Seetõttu kinnitaski Asutav Kogu 19. mail 1919. a nimelisel hääletamisel üksmeelselt akti Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse kohta.
Samad välispoliitilised mängud Eestiga kordusid Teise maailmasõja ajal Teheranis, Jaltas ja Potsdamis, mil Washington, London ning Moskva üheskoos Euroopa poliitilist kaarti ümber kujundasid. Seekord jäi Eesti oma iseseisvusest ilma.
Täna, Eestile otsustavatel hetkedel, mil samad riigid taas koos Saksamaa ja Prantsusmaaga tulevast Euroopat kujundavad, tuleks ajaloo karme õppetunde meeles pidada ja kõigeks valmis olla.
Muidu pole me oma ajaloost midagi õppinud.

85 aastat tagasi, 23. aprillil 1919. a lehvisid Eesti Vabariigi pealinnas rahvuslipud. Eesti Maapäeva esimees Kaarel Parts avas Estonia teatrimaja kontserdisaalis valitsuse, vägede ülemjuhataja, välisriikide esindajate ja arvuka publiku osavõtul Asutava Kogu I istungi.
Esimene, rahva valitud 120-liikmeline parlament alustas oma seadusandlikku tööd, mis kestis 21. detsembrini 1920. a, kui parlament andis põhiseadusega vastu võetud võimu üle esimesele Riigikogu koosseisule. Foto E. Laamani teosest "Eesti iseseisvuse sünd"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)