Edgar Savisaar – Toompea tank

PEKKA LILJA,      07. detsember 2005


Edgar Savisaar sündis Stalini ajal okupeeritud Eesti vanglas, kuhu tema ema oli mõistetud selle eest, et protesteeris pere hobuse rekvireerimise vastu. Isa oli saadetud Siberisse juba varem.
Andekas Savisaar tõusis okupeeritud Eestis komparteissegi võetuna 1980ndatel aastatel kõrgetele positsioonidele. Kui eestlased Gorbatshovi perestroikat ära kasutades asusid taasiseseisvumist taotlema, sai Savisaarest 1990. aastal peaministriks saades selle operatsiooni keskne kuju. Ta avaldas tänavu oma peaministriaastate 1990–1992 mälestused tänavu. Eesti versiooni 1007 lehekülge ja 2,2 kilogrammi on lühendatud soomlaste tarbeks 554 leheküljeni ja 0,6 kiloni.

Savisaar on nendest aegadest alates olnud Eesti poliitika silmapaistvamaid tegijaid Keskerakonna suveräänse juhina. Teda pooldatakse kirglikult ja ollakse tema vastu veelgi kirglikumalt. Teda on püütud järjepidevalt jalust lüüa erinevate skandaalidega. Ta on kuulutatud poliitiliseks laibaks mitmelgi korral, ent ta tõuseb juhtpositsioonile ühe uuesti ja uuesti.
Oktoobrikuus toimunud kohalikel valimistel sai ta üleriigiliselt kõige enam hääli. Ta kasutab samuti vene kaarti, kuna suurem osa Eesti venelastest toetab tema erakonda.

Eestlased püstitasid 1991. aasta algul oma parlamendi ehk Riigikogu kaitseks tankitõkked. Kuratlikud eestlased panid sinna püsti liiklusmärgi „Tankidele sõit keelatud". Eestil ei olnud tanke, kuid Savisaar tegutses tol aastal Toompea tankina, kui venelased püüdsid vallutada Riigikogu.
Savisaar tormas pidama raadiokõnet ja kutsus eesti mehed appi. Tulid tuhanded ja venelastel tuli taanduda piki eestlaste koridori tagasi – ilma verevalamiseta. See on vaid üks näide Savisaare kiirest reageerimisest ja julgusest, mida ta nendel aastatel üles näitas.

Soome poliitika "argpüksid"
Soomlasi huvitab see, mida Savisaar kirjutab tolle aja Soome poliitikutest. President Mauno Koivisto ja peaminister Harri Holkeri on neist olulisemad. Mõlemaid kirjeldab Savisaar jänespükste ja lõplikult soomestunutena.
Koivisto suurimaks mureks oli see, et eestlased teeksid nii, nagu Gorbatshov käsib ehk unustaksid iseseisvumisunistused. Koivisto oli gorbamaania suhtes kriitikavaene, samas kui Savisaar näitab Gorbatshovi saamatust ja kahepalgelisust.
Holkeri on Savisaare kirjeldustes kaastunnet äratav.
Pehmendamaks Soome kohta käivat kriitikat, kirjutas Savisaar soomekeelsele väljaandele lisapeatükke, kus ta rõhutab esmalt Urho Kekkoneni suurt osa eestlaste julgustajana nii oma 1964. aasta Eesti visiidiga kui Soome silla avajana. Ta muudab Kekkoneni lausa Kalevipoja võrdkujuks. Lisaks tõstab Savisaar esile Soome tähendust Eesti majandusele ja esitab kaugeleulatavaid vaateid Soome ning Eesti koostööle.
Helsingi raamatumessil, nagu ka oma raamatus, tõdes Savisaar, et ta ei oodanudki, et Soome ajaks Eesti poliitikat, kuid lootis, et Vene poliitikute hulgas on demokraate ja Eesti sõpru, keda nüüd enam Moskvast ei leia. Ta nimetas endist Peterburi linnapead Anatoli Sobtshakki ja hiljaaegu surnud Gorbatshovi nõuandjat Aleksandr Jakovlevi.

Ent neist tähtsam oli Boris Jeltsin. Ta toetas julgelt ja mitmel moel Eesti iseseisvuse taastamist. Jeltsin ajas siin samuti Vene Föderatsiooni NLiidust eraldamise ja oma positsiooni tugevdamise poliitikat. Eesti saab Gorbatshovi kiita selle eest, et tema saamatus viis NLiidu lagunemiseni, ent Jeltsinit saab Eesti kiita selle eest, et maa pääses Vene okupatsioonist.

Iseseisvuse juhtfiguur
Savisaar kirjutab hästi ja on esitanud mõjuka dokumentidevaliku oma väidete tõestamiseks. Eestikeelne raamat on möödapääsmatu allikas siis, kui hakatakse kirjutama akadeemilist Eesti iseseisvumise taastamise ajalugu. Kuid temagi langeb memuaaride üldisesse pattu – oma eksimatuse esitamiseks teeb ta õelat kriitikat nende suhtes, kes olid temaga teist meelt.

See tuleb esile siis, kui ta kirjeldab oma valitsust kritiseerinud opositsiooni, eriti Eesti Kongressi. Ta on vastastele välja mõelnud oma nimetuse – rahvusfundamentalistid, mis toob meelde islamifundamentalistid.
Eestis oli nendel aegadel skisofreeniline olukord – kaks parlamenti. Eesti ülemnõukogu oli valitud nõukogude seadusandluse kohaselt. Selle valimisel said hääletada kõik Eestis elavad inimesed ja okupatsioonivägedelgi olid seal oma esindajad.

Vastukaaluks ülemnõukogule valiti Eesti Kongress, mille valimisel said osaleda 1939. aastal kodakondsust omanud, nende järeltulijad ja väliseestlased. Savisaar kuulus mõlemasse esinduskogusse, kuid tegi oma valiku ülemnõukogu kasuks, kus tema juhitud Rahvarindel oli kõige enam esindajaid.

Savisaar väitleb teravalt rahvuslaste ja väliseestlasega, kes raskendasid Eesti iseseisvuse taastamist, kuna ei pidanud ülemnõukogu Eesti ametlikuks esindajaks. Juriidiliselt nii muidugi ka oli, kuid Savisaar valis pragmaatilise tee.
Ülemnõukogu oli siiski valitud demokraatlikult ja sel esindusorganil olid mingisugused mängureeglid olemas. Siiski on raske uskuda kõiki Savisaare väiteid "rahvusfundamentalistide" kahepalgelisusest ja soovist tegutseda tema vastu koos venelastega. Vastuseis ülemnõukogu ja kongressi vahel vaibus siis, kui Moskva tagurlased püüdsid 1991. aasta augustis teostada riigipöörde NLiidu päästmiseks. Tookord leppisid tülitsevad eestlased kokku ühises Eesti iseseisvusdeklaratsioonis. Üllatavalt oli Savisaar kõrvalseisja siis, kui sõlmiti kompromisse.

Savisaart aitas võidukas iseseisvusvõitluses see, et ta tundis venelasi ja nende mentaliteeti. Ta oskas meelitada, keelitada või ähvardada. Ta karjus vene ohvitseridele Tallinnas karme ähvardusi, kuigi tema selja taga polnud ühtainukestki tanki. Ta suutis ette näha mitmeid ohte ja kasutada erinevaid tegutsemiskavasid.

Kuigi Eesti iseseisvuse taastamine ei olnud üksnes Savisaare teene, on tema osa keskne ja vaieldamatu. Lennart Merile annab Savisaar täie tunnustuse, kuigi surub teda tagaplaanile, ent praeguse ja tollase presidendi Rüütli teeb Savisaar kulissikujuks. Savisaare raamat on praeguseni põhjalikeim ülevaade Eesti taasiseseisvumisest. Savisaar on ära teeninud Eesti rahva tänu selle julguse ja võimekuse eest, mida ta demonstreeris nendel lootuse ja hirmu aastatel Eesti valitsuse peaministrina.
Tõlkinud Ralf R. Parve

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)