Väärikust, mitte virisemist!

Ütlen alustuseks, et olen kolm aastat osalisel pensionil. Tervis sai juba 7 aastat tagasi, 51-aastasena otsa ja tänu prof. Sullingule ja tema meeskonnale on mul rõõm ikka veel elada. Kui kaua, teab vaid Jumal. Kui temagi. AGA MA EI OLE SENI LASKNUD ELUL END SITIKANA SELILI KEERATA! Kui kaob jõud kätest-jalgadest, töötagu pea! Ja minu pea ütleb, et valel teel on nii onu Heiki kui ka anonüümne 75-le lähenev mees.

Onu Heikile. Kas Sa oled kunagi arutlenud selle üle, kuidas riigile raha üldse tekib?

Sa virised selle üle, et arstiabi on kallis ja keegi kuskil on arutlenud, kas pensionärid ei võiks ka haigekassat toetada. Niisugust otsust veel ei ole. Aga võiks olla küll!

Näiteks kõik eripensionid, mis ületavad keskmist palka, peaks maksustama võrdselt töötasuga. Samuti üle keskmise palga ulatuvad emapalgad ja muu sarnane. Küllap oleks jõukohane ka mõneprotsendine osalus tavapensionäri ca 5000-kroonisest elatusrahast?

Miks ma nii arvan? Sest minagi tarvitan ravimeid. Mitmesaja krooni eest kuus. See on ca 10% minu pensionist. Aga ma olen haigekassasüsteemile südamest tänulik, sest mitmetel rohtudel on isegi kuni 90% hinnasoodustus! Kui see ei ole pensionilisa, siis mis see on? Ja et hinnasoodustused käivad kaasas ka lastele mõeldud rohtudega, siis ongi loogiline, et emapalgasaajadki osaleksid Haigekassa rahastamises. Miks niisugune olukord on tekkinud? Sest ootamatult sai paljudel töö otsa. Maksud palkadelt kahanesid kiiresti, kokku kuivas ka kaubandus(loe: käibemaks!), ja nüüd olemegi seisus, kus raha ei jätku õieti millekski.

Onu Heiki, kui Sa süüdistad lapselapsi, et need peavad Sind koormaks, siis vaata peeglisse. Järsku meenub Sulle, et Sa polegi oma laste ja lastelaste vastu hea ja hooliv vanaisa olnud? Või polegi Sul järeltulijaid? Igatahes kumab Sinu penskarierakonna-ideest läbi leninlik hullus: saame võimule, jagame rikaste vara pensionäridele ja hakkame ise jagama ja valitsema! See ei läinud läbi Leninil, ei lähe nüüdki. "No pasaran!" nagu öeldakse.

Lõpetuseks Heikile. Genotsiid on kole sõna. Uuri selle tähendust ja sa saad isegi aru, e "See ei lähe kohe mitte!", nagu Paunvere köster Kiire-pere ristsetel ütles. Ole ikka mees, Heiki! Selg sirgeks ja pea tööle!

Nüüd pisut ka anonüümsele mehele, kelle „tulevikuvaade on ülimalt kurb".

Kõigepealt soovin siiralt õnne! Eelkõige  seepärast, et Sul oli pensionile jäädes ikka veel hea tervis. Teiseks, Sa saad juba 75 täis. Seega ligi 10 aastat elatud üle Eesti keskmise ja 4 aastat üle Euroopa keskmise. Suurepärane! Kadestan. Minu isa läks 66-selt hauda, tema isa 70-selt.

Mina ise olen 58-ne ja südamehaige. Aga ma harjutan ennast teadmisega, et inimesed ongi surelikud. Ja valmistun saatust mehelikult taluma. See tähendab: ei virise.

Meie peres kasvas üles kaks poega. Mõlemad ju ammu suured mehed ja oma elu peal.

Kui olin 35, vaimustusin mõttest ehitada oma perele maja. Alustasin 1985. a. kevadel. Isal, kes läks samal suvel mulda, jäigi ehituskrunt nägemata. Meie perel kulus ehituseks töö kõrvalt 5 aastat. 1990. suvel kolisime sisse. Mäletan paljusid töökaaslasi ja muidu tuttavaid salaja ja isegi avalikult irvitamas meie üle: mis te, tolad, tapate ennast selle majaga! Korteri üür oli vaid 6 rubla ja 34 kopikat kuus, ajal kui keskmine palk oli 10 rubla päevas.

1985. aastal, võib-olla selle lisakoormuse pärast, võib-olla muul põhjusel, kuid siis ilmnesid ka esimesed tervisehädad. Igatahes ei ole me kaasaga kunagi kahetsenud oma kodu rajamist. Meie kütte- ja kommunaalkulud on talutavates piirides. Pojad õppisid kodustest töödest „käsi määrima" ja saavad endaga kenasti hakkama. Noorem veel poissmees, vanem, 35-ne, aga elab oma perega minu kunagises korteris, kaks toredat lapselast  rõõmustamas meidki, vanavanemaid.

Ega meiegi kaasaga kahekesi ole. Aasta eest jõudis elujärg naisevanematel sinnani, kus enam üksi hakkama ei saa. Nad on nüüd meil. Ütlesin siis, kui nad tulid: "Teie vanadekodu aadressiks on nüüdsest maja, kus olete. Ruumi jätkub. Tuba saab soe ja leib lauale. Ka meie pole enam noored, kuid koos saame kindlasti hakkama. Ja ei mingit jora, et keegi on kellelegi koormaks!" See „põhikiri" kehtib ja jääb kehtima.

Lühidalt. Tunne elust rõõmu, kuni saad, ja ära virise, kui avastad, et oled vanaks jäänud! See juhtub kõigiga, kel elupäevi üle keskmise antud. Et tervis halveneb, seegi on paratamatus.

Üks asi Sinu jutus ei meeldi mulle üldse. See, et Sa räägid enesetapust ja samas sügavast armastusest oma laste vastu. See on jama. Ilmselt seepärast Sa anonüümseks tahadki jääda.

Asi on ju vastupidi. Kui Sa oled lapsi õigesti kasvatanud, siis armastavad nad oma vanemaid väga ega anna neid ilma kätte muserdada. Te leiate koos lahenduse, kus Sinugi panus on igati arvestatav ja igasugune koormaksolemise jutt osutub kohatuks.

Veel. Teed juttu „heasoovijaist", kes himustavad vanurite vara. Nii saab juhtuda ainult siis, kui Su lapsed Sind ei toeta. Aga see on ometi nende konstitutsiooniline kohus.

Aasta eest oli minu koduvallas sihuke juhus. Vanur, kes pisarsilmil palus end vanadekodusse paigutada, kinnitas, et tal pärijaid-toetajaid pole, ja vald maksis mitu aastat, vanuri surmani  ca 5000 kr kuus tema ülalpidamiskulusid. Enne tehti siiski juriidiline testament, et kinnistu ja vana hüti selle peal pärib vald.

Kuid vaevalt oli matus (valla kuludega) möödas, kui ilmus välja tütar - sõjakas ja sõnakas. Südamest solvunud, et pärandusest ilma jäi. Kus ta seni oli - ema salgas tütre maha, et vanadekodusse saada. Suhted ema ja tütre vahel olid ammu katkenud, sest tütar soovis ema maja maha müüa. Niisiis - ilm ongi kuri ja krutskeid täis.

Aga tšuktšidest ära eeskuju võta! Me elame Euroopas. Siin ei ole ühest iglust teiseni kaht päevateed tundrat. Meie ümber on inimesed. Kui omal mõte kinni jookseb, siis palu abi. Ja Sa saad seda.

Usu inimestesse!

TOIVO TOMINGAS

[fototekst]  OKKAIST VABAKS! Miks peaks hea inimene suhtuma maailma okkaliselt? Naerata, ja elu naerab vastu!

Jaga |