Nädala juubilar VLADIMIR LENIN 140

2000. aastatel avaldati Lenini vanema õe Anna käsitsikirjutatud memuaarid, mis pürast Lenini surma olid peidetud Kremli pitseeritud keldritesse. Mälestused paljastavad, et noorel Vladimir Uljanovil, kes sai hiljem tuntuks Lenini nime all, olid lühikesed nõrgad jalad ja suur pea, mis tegi ta keha ülaosa raskeks ning põhjustas sagedasi ümberkukkumisi. Kõndima suutis Volodja hakata kolmeaastaselt. Kukkudes hakkas ta masendusest peaga vastu põrandat taguma. Kuna tegu oli puumajaga, siis muutus see kõlakojaks ning põrandad ja seinad kajasid vastu, kui väikemees pead vastu vaipa või koguni põrandalaudu peksis. Vanemad olid väga mures ja kartsid, et poiss jääb vaimselt alaarenenuks. Lisaks peatagumisele oli Leninil teisigi lärmakaid ja hävingut külvavaid kalduvusi, mis vapustasid tema perekonda.

Lõpetanud gümnaasiumi, esitas Vladimir Iljitš palve Kaasani Ülikooli stumiseks. Teda olid hakanud huvitama juura ja poliitökonoomia, aga peale selle olid tal sobivad omadused õpetajakutseks, kuid teades, et sellesse ametisse teda ei lubata, valis ta hoopis vabama ameti - advokaadikutse.

Ülikooli ja üliõpilaselu tal õieti maitsta ei õnnestunudki, kuna 1887. aastal - kolm kuud pärast sisseastumist - visati ta ülikoolist välja üliõpilasrahutustes osalemise eest. Samal aastal mõisteti Vladimiri vanem vend Aleksandr surma. Teda süüdistati Venemaa keisri Aleksander III atentaadi katses. Vladimir Iljitš hakkas üha rohkem silma paistma vabamõtlejana, reageerides ägedalt igasugusele isikliku väärikuse solvamisele  ja olles väga kriitiliselt häälestatud kehtiva korra suhtes ning eriti valitsusevastaselt meelestatud eelkõige venna hukkamise muljete mõju all olles.

Lenin jätab vastuolulise mulje. Töölisliikumise algaastail ei uskunud keegi, et temast võiks asja saada. Mitmed Lenini biograafid väidavad, et tal oli harukordne taktikaline intelligentsus ja eriti küüniline hoiak proletariaadi suhtes. Lenin ei olevat hoolinud rahvast ega usaldanud töölisklassi. Revolutsiooni õnnestumisel tuli luua Partei, mis kõneleks ja tegutseks rahva asemel, rahva nimel ning julgeks end nimetada töölisklassi südametunnistuseks.

Enne võimuletulekut veetis Lenini oma aastad peaaegu pidevalt mugavas väikekodanlikus argimiljöös. Pariisis ja Šveitsis oli tal küllalt raha, et teenijaid pidada, ning väljasaatmine Siberisse ei tähendanud ka tragöödiat: Lenin oli seal vaba, luges raamatuid, käis metsas jalutamas või jahil.

Ametlik ajalugu näitab Leninit geniaalse taktikuna ja tema töö tulemus - üle saja miljoni ohvri kogu maailmas - garanteerib talle aukoha 20. sajandi jubeduste galeriis. Üllatav paistab aga kontrast selle hiilgava karjääri ja isikliku elu proosalisuse vahel. Selge on ka see, et Lenini isiksust tundsid ainult võimukandjad, kes näitasid rahvale revolutsiooni isa ikooni. Arhiivides leidub veel küllalt läbiuurimata materjali, mis tõestab, kuidas ajalugu võltsitakse.

Lenini järel sai Nõukogude Liidu faktiliseks liidriks Jossif Stalin, kes jätkas Lenini alustatud agressiivset maailmarevolutsiooni poliitikat. Stalini tegevus 1920-30-ndatel aastatel muutis Lenini Nõukogude Liidu kodanike jaoks iidoliks. Lenini keha balsameeriti ja paigutati mausoleumi Moskva Punasel väljakul rahvale vaatamiseks.

Tõsiusklike kommunistide jaoks on Lenin jäänud iidoliks tänini.

Aastal 1924 nimetati Simbirsk ümber Uljanovskiks ning Petrograd Leningradiks.

2008. aastal, kui maailma majanduskriis hakkas oma hambaid näitama, tõusis läbiviidud küsitluse alusel Lenin kõige populaarsemaks Venemaa ajalooliseks suurkujuks, edestades  suurkujuna ka Stalinit. Reitingu kohaselt andis Venemaa bolševike juhi ja NSV Liidu esimese valitsusjuhi Lenini poolt hääle 765 479 inimest. Järgnes NSV Liidu hilisem juht Stalin 750 536 häälega. Esikolmikusse tõusis ka kosmonaut Juri Gagarin, kes jäi Leninist maha ligi 50 000 häälega.

Erinevatel andmetel seisab praegugi Venemaa pealinnas 600-680 Oktoobrirevolutsiooni korraldajale Vladimir Leninile (Uljanovile) pühendatud kuju.

Totalitaarsete süsteemide olemus ei seisne tihti mitte inimeste jaotuses ninakuju või varanduslikku seisundi alusel, vaid piiramatu vägivalla rakendamise võimaluses ja soovis. Totalitaarsete režiimide reaalsus on selles, et ühiskonnas kujuneb ühtede või teiste asjaolude toimel kategooria inimesi, kes on isikliku omakasu huvides valmis absoluutselt kõigeks. Kõige ees käib tahtmine, soov ja rahulolematus; ideoloogia aga lohiseb mööda kive ja kände teisejärgulisena järele.

Pärast Lenini loodud Nõukogude Liidu krahhi võis tihtilugu kuulda: "Mina seda kommunismivärki ei uskunud! Mina kahtlesin selles algusest peale..."

Loomulikult! Kuidas siis muidu?

JAANUS RIIBE,

Eesti Keskerakonna Noortekogu Akadeemilise Ühenduse aseesimees

Jaga |