Kui Tallinnale, õieti Revelile otsiti tõelist vene nime

JAAN NIIN,      16. veebruar 2005


90 aastat tagasi algas Esimene maailmasõda, millega kaasnes Vene riigis üldine võitlus nii oma maa sakslastest kaaskodanike kui saksapäraste kohanimede vastu. Kohe nimetati Sankt-Peterburg ümber Petrogradiks.
Selles suur-venelikus möllus leidis osa Tallinna ametnikest, et linna ametlik venekeelne nimi Revel on saksameelne ja haavav venelase kõrvale. Meenutati, et Vana-Vene kroonikas oli juba 13. sajandil seda linna Kolõvaniks nimetatud. Ettepanek võtta kasutusele nimi Tallinn osutus vene-vaimustuses mõttetuks. Linnaametile saabus 12 allkirjaga ettepanek Kolõvani nime taastamiseks.
Tollane linnapea Ivan (Jaan) Poska hakkas püüdlikult selle ettevõtmise eestvedajaks. Volikogule esitati pikk selgitus, miks Kolõvan on parem kui Revel. Lisaks leiti, et Eestimaa kubermangus on veel kaks linna, mis tuleks ümber nimetada. Need olid Rakvere – vene keeles Rakobor, kuid kandis saksapärast Wesenbergi nime, ja Paide, mis oli vene keeles ka Paide, kuid kandis saksapärast Weissensteini nime.
Kuna linna volikogu ametlikke koosolekuid tohtis läbi viia ainult vene keeles, siis oli kombeks pidada enne neid mitteametlikke eelkoosolekuid, kus vaieldi päevakord läbi kolmes kohalikus, eesti, saksa ja vene keeles.
Seal teataski linnanõunik Stillmark, et Kolõvan pole üldse vene, vaid pigemini soome või taani algupäraga nimi. Vanadest nimedest pakuti Lindanisat ja Ledenetsi, millest eelistati viimast. Üks volikogulane soovitas linna nimetada tsaari järgi kas Romanovo või Nikolajev. Kuna Siberis oli juba üks Kolõvan, soovitati siinne nimetada Kolõvan-Pribaltijskiks.
Kolõvani nime kaitstes ütles linnapea Poska oma lõppsõnas enne hääletust: "Vene rahvusele on haavav, kui ta oma vanu nimesid tagasi ei saa. Täidame nende soovi!" Ent manitsusel polnud mõju ja otsustamine lükati edasi.
Arutelu jätkates nõudis Kolõvani nime eest võitleja, eestlane N. Kann ka Eestimaa kubermangu venekeelse nime osa Estljandskaja muutmist Estozemskajaks. Eestlasest linnavolinik Oldekop aga soovitas anda linnale nimi Port Petra Velikogo (Peeter Suure sadam), kuna sõjasadam ja merekindlus juba kandsid seda nime. Hääletamisel sai Kolõvan 29 poolt- ja 21 vastuhäält. Teised ettepanekud kukkusid läbi.
Kuid ilma keisri kinnituseta ei saanud linna nime muuta ja selleks oli vaja saata keisrile see truualamlik ettepanek kuberneri kaudu. Eestimaa kubermangu valitses aastail 1907–1915 karmikäeline kuberner, kindral Izmail Korostovets, kes oli oma karmust eestlaste suhtes näidanud juba 1910. aastal Estonia teatri uue hoone nurgakivi panekul ja üldlaulupeol.
Varem oli kuberner öelnud, et temal pole midagi Kolõvani ja Estozemskaja gubernija nimede vastu, mille järel saatis linnaamet talle oma otsuse koos selgitustega. Siis tuli ootamatu nõue, et veel on vaja esitada kõik dokumentide koopiad, mis olid aluseks nime muutmise otsustamisel, samuti Kolõvani puudutavad kroonikaväljavõtted ja mainimisallikate loend. Igaks juhuks saadeti ka vene ajalooraamat, mis paluti tagastada.
Kogu lugu lõppes sellega, et linnaisad olid tahtnud olla truualamlikumad kui vene kindralist kuberner ise. Kuigi ta ei olnud ametlikult linna nime muutmise vastu, nimetas ta vestluses ühe eestlasest tegelasega seda asja naeruväärseks. Linnaametil jäigi kubernerilt vastus saamata.
Kuna alguses kulges sõda Venemaale edukalt ning Vene väed jõudsid Austriasse ja Preisimaale, mõjus see uimastavalt nii mõnelegi eesti mehele ning tekitas indu erilise truuduse ja alandliku käitumise läbi karjääri teha. Vene koloss näis ju olevat võitmatu. Aga kui sõjapidamises tuli ränk tagasilöök ja asjad umbe jooksid, vastas Vene keskvõim piirirahvaste truualamlikkusele uute survevahenditega: meil oli kuulda eesti keele kasutamise keelamisest seltside koosolekutel ja muudest täiendavatest kitsendustest.
Nii sai eestlastele selgeks asjaolu, et sellise "kolõvanitamisega" pole Venemaal midagi võita.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)