Kuldvasika kummardamine

Kalev Mõttus,      09. august 2006


Elas kord kuningas Taavet, õiguses ja maailma valguses. Tema ja ta järglased said kinnituse, et ei jäeta maha tema rahvast, kui nad elavad tões ja õiguses. Maised rikkused ja ihad said võimust ja omaks võetud elamisele oli vaja leida õigustus. Tõe ja õiguse juurde jäi tühine osa rahvast ja mugavamaks kummardamise objektiks tehti endale kuldvasikad.

Maised rikkused, võimuiha ja teiste maiste ihade rahuldamise soov pole selle taeva alt kuhugi kadunud. Inimese hingeelu teisejärguliseks pidamine ja õiguse ja maailma valguse materiaalse heaolu nimel ohverdamine on kestnud ajast aega ning loonud soodsa pinnase kuldvasikate sünnile. 20. sajand kujunes süngeimaks inimkonna ajaloos. Kahe suure sõja vahel oli maailm ärevil, tunnetati sõja paratamatust, sest rahu ei pandud paika leppimise tahtega, vaid tugevama õigusega. Saksamaal ja Venemaal oli kindel otsus saada tagasi kaotatu. Tehti saatanlik kokkulepe.

Venemaa ja Saksamaa alustasid koos sõda ühel ja samal tunnil. Saksamaa ründas vägedega, Venemaa juhtis radaritega Saksa lennukeid pommitamisel. Kui saatanlik kokkulepe, siis seda saatanlikku kavalust lõpuni. Sest kokkulepituga viivitamine ei tähenda, et seda ei täideta – see oli Venemaa mõtteviis. Kaks nädalat pärast sõja algust oli Saksamaa sunnitud oma partnerile ,Venemaale, tuletama meelde kokkulepet, kus Venemaa kohustus okupeerima omapoolse Poola osa. Poliitiline "kavalus" oli kahe nädalaga oma töö teinud ja Venemaa marssis sisse laskugi tegemata, vabastaja oreool peas. Kahe liitlase sõbralik kohtumine toimus Poola pinnal.

Seda, et vabastaja oreooli all oli keegi teine, said poolakad hiljem teada. Nii nagu anti hiljem Baltimaade, nii ka Poola intelligentsile ja sõjaväelastele võimalus seda "vabastajat" näha kohe pärast okupeerimist, aga ei antud võimalust oma rahvale sellest rääkida, nad tapeti. Ükski nendest ei olnud eksinud inimsuse vastu ega oma riigi vastu, nende süüdistajaks oli Vene NSV – § 58. Venemaa maailmavallutuslik poliitika arvas tundvat oma karistamatust ja kõrgelt tribüünilt needis Molotov avalikult poola rahvust, kellele ei olevat kohta maamunal. Sõda lõppes ja maailm jaotati uue lepingu alusel ja uute lepinguosaliste vahel ringi. Saatanlik kavalus võidutses ja nüüd sai süüdistava § 58 endale otsaette juba kuuendik maailmast.

Kogu oma inimvaenulikule tegevusele oli vaja leida õigustus. Venemaa võttis peakohale Poolas omastatud vabastaja oreooli ja kuulutas kogu maailmale, et ta vabastas meid suurest saatanast, jättes ütlemata, et ainult ühest. Venemaa võttis oma ajalookäsitluses aluseks ainult sõja selle perioodi, kui kaks sõda alustanud riiki omavahel arveid klaarima hakkasid. Sellise ajalookäsitluse alustalaks on ütlus "võitjate üle kohut ei mõisteta". Tõde eirav ideoloogiline baas oli loodud ja selle kinnistamiseks tuli rahvastele kummardamiseks üles panna kuldvasikad.

Kuhu võimalik seati üles "vabastaja" monument. Paljude maade rahvad olid pimestatud kuldvasika hiilgusest. Kuldvasikad olid pandud teenima valet. Maailmal on silmad avanenud ja ka "võitjate" üle tuleb kohut mõista. "Vabastaja monument" saab peagi kogu maailmale hoiatuseks ja selle meenutuse päevaks ei ole siis enam maikuu, vaid 1. september. "Vabastaja sõdur" oli see, kes relvavendadega Saksamaalt alustas inimkonnale kõige rängemaid tagajärgi toonud poliitikat. Selle poliitika tagajärjel kaotas elu 60 miljonit inimest II maailmasõjas. Sama poliitika jätkus ka pärast sõda ja seda juba kuuendikus maailmas ning jätkuvaid inimkaotusi toonud poliitika elluviijaks oli pronkssõdur üksi – II maailmasõja alguse liitlane oli purustatud.

Uskumatuid inimkaotusi kaasa toonud riikliku poliitika tagajärgedes ei saa süüdistada rahvast. Venemaal usub vabastaja oreooli suur osa inimestest ja peapõhjuseks on riiklikul tasemel jätkuv faktide moonutamine. Hirm tõe tunnistamise ees valdab ka meid. Meie hinnang toimunule peab olema rajatud vundamendile, mille nimi on õigus. Hukatuslik on rääkida läänes ühte juttu ja idas teist. Poolikud tõed on valed ja viivad kaotusele.

Me ei saa muuta minevikku, kuid peame elama tulevikus ja tegema omalt poolt kõik, et kunagi enam ei tõstaks pead selline inimvaenulik poliitika. Mis kasu on võidelda 9. mai pärast, kui pole meeles 1939. aasta 1. september? Mõelgem siis, et täituks lootus vabast ühiskonnast ja poleks kunagi pinnast inimvaenuliku ühiskonna tekkimiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)