Iga rahvas on oma õnne sepp

Kõik eeldused püsima jääda on eestlastel olemas: väga ilusa kõlaga  keel, rikkalik rahvaluule, kangelaslik ajalugu, riik, mis loodi selleks, et tagada rahvuse püsimine läbi aegade. Kuid vaja on veel üht eeldust - rahva kindlat tahet ellu jääda.

Sama probleem on olnud ka juutidel. Kahe tuhande aasta jooksul on nad seisnud valiku ees: olla või mitte olla? Olime hajutatud võõrastesse maadesse, meil polnud võimalust omavahel suhelda, kadus ka ühtne kõnekeel, meid püüti vägivaldselt assimileerida. Aga me jäime siiski ellu!

Mis meid koos hoidis? Selleks oli enamuse raudne tahe püsima jääda. Rahvas, kel on soov olemas olla, ei kao kunagi.

Lõpp hirmule ja kahtlustele!

Ma ei saa kuidagi aru, miks osa eesti rahvast on hakanud selles kahtlema. Miks eesti ajakirjandus Eesti tulevikku käsitledes teeb seda sageli mustades toonides? Mihkel Mutt mainis (Postimees 10.08.2009): „Umbrohtu ei saa keelata, aga samuti ei keela miski harimast oma aeda." On viimane aeg umbrohi välja juurida - see on võimalik, kui vaid tahetakse.

Raskeid küsimusi ei saa varjata. Jah, eesti keele kõnelejate arv on langenud alla ühe miljoni; see on ohtlik piir. Kümned tuhanded eestlased on läinud välismaale tööle. Rahva tervist ohustavad alkoholism ja narkomaania. Keskmine eluiga on madal. Levivad hedonismi (lõbu- ja naudingukultus - Toim.) ideed.

Neid probleeme saab lahendada, kui seda tõsiselt tahetakse. Rahvuse olemasolu ei saa ohustada kurb asjaolu, et majanduslikult olenetakse suurriikidest, mille kodanikud kontrollivad Eesti pangandust, kaubandust, tööstust ja isegi põllumajandust. Tuleb ainult rangelt nõuda, et Eestis resideeruvad võõrad Eesti riigikeele ära õpiksid.

Ei ohusta rahvast ka praegune majanduskriis. See oli meie endi viga, et võtsime eeskuju rikaste rahvaste tarbijalikust eluviisist.

Mis siis on ikkagi põhjustanud kartuse, et ka eestlased kuuluvad nende väikerahvaste hulka, kes etnoloogide ennustuste kohaselt lähema poole sajandi jooksul välja surevad? Arvan, et põhjuseks on rahvaliidrite lakkamatud lahkhelid.

Eriarvamusi on eestlastel varemgi olnud, kuid neist on jagu saadud. 5. novembril 1911 avaldas Konstantin Päts ajalehes Tallinna Teataja artikli, mis käsitles küsimust: kas on vaja pühitseda talurahva pärisorjusest vabastamise 100. aastapäeva? Selles öeldakse: „Meie näeme omavahelistes väikestes nägelemistes, kui raske on oma seisukohalt lahkuda ja vastasele õigust anda, kuid palju suuremad ei olnud aga need takistused, mis 100 aastat tagasi ei lubanud orjarahva kasude ja õiguste eest välja astuda."

Meenutagem, kui raske oli veerand sajandit tagasi välja astuda taasorjastatud eesti rahva õiguste eest. Aga me ühinesime ja saime sellega hakkama! Nüüd on aeg lõpetada vaidlused selle üle, kelle teened vabanemises on suurimad.

Olgem ühtsed!

Me kõik tahame, et Eestist saaks maa, mille elanikud oleksid õnnelikud, mitte aga murest murtud. Tahame elada riigis, kus kõigile jätkub tööd ja leiba ning kus rahvas usaldab valitsust. Tahame kodurahu ja omavahelisi sõprussuhteid.

On olemas laul, mis algab: „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale?" ja lõpeb: „See ilus maa on minu kodumaa!" Ja sellel ilusal maal elab rahvas, kes on alati kõrgelt hinnanud au ja ausust, töökust ja truudust, õigust ja õiglust.

Kas tõesti ei ole võimalik neid aateid uuesti ausse tõsta? Arvan, et on küll. Üleskutsele Eestimaa puhtaks teha reageeris rohkem kui 50 000 kodanikku. Mõttetalgutes osales üle 11 000. Spordiüritustest võtavad osa kümned tuhanded. 2009. a laulu- ja tantsupidu vaimustas kogu rahvast.

Kui ühineda, siis jääb rahvas püsima. Selles kahtlevad ainult eesti rahva vaenlased.

Õnn on rahva enda kätes!

Mul ei ole voli ega õigust eestlasi õpetada, sest iga rahvas on ise oma õnne sepp. Aga räägiksin paar sõna sellest, mida juudid on teinud ja teevad.

Meie rahvas oli väga perekeskne ja enamik meist on seda ka tänapäeval. Meie ideaaliks on perekond, kus isa, ema ja lapsed austavad ja armastavad üksteist. Lahkhelisid tekib, eriarvamused on paratamatud, aga häda korral ollakse üksteisele toeks. See kehtib ka vanavanemate ja lastelaste ning lähisugulaste kohta.

Rahvaarv sõltub laste arvust. Keskajal, kui juute rängalt rõhuti ja suremus oli suur, sünnitasid juuditarid palju lapsi. Tänapäeval on tendents veidi väiksem, kuid keskmiselt siiski 2,2 last.

Kõige tähtsam laste kasvatamisel on neile võimalikult hea haridus anda. Minult on küsitud, millest on tingitud juutide suur mõju nii kultuuri ja majanduse kui ka poliitika valdkonnas. Selleks on väga kõrge haridustase. Vähe on juute, kel oleks ainult algharidus. Palju lihtsam on leida neid, kes on lõpetanud mitu ülikooli; paljud õpivad töö kõrvalt eluaeg.

Juudid ei ole suletud rahvas, nagu ekslikult arvatakse, vaid väga avatud. Me võtame enda hulka kõik, kes tahavad olla juudid. Loomulikult tuleb ära õppida meie keel, tutvuda meie traditsioonidega, jagada meie saatust. Meid ühendab üheks rahvaks mitte veri, vaid vaim.

Me abistame oma rahvuskaaslasi, kes seda vajavad. Iidsest ajast on hoolitsus orbude, leskede ja haigete eest olnud juutidel oluline missioon. Sealjuures on abiandmine anonüümne, mitte käest kätte, vaid vanasti käis see koguduste ja  rabide kaudu, nüüd fondide vahendusel.

Ja lõpuks - juudid on oma rahvusriigi patrioodid. Ka need, kes seal ei ela. Kõikidel kriitilistel aegadel on tuhanded vabatahtlikud, nii mehed kui ka naised, sõitnud appi oma esiisade maale.

ELHONEN SAKS, Tallinn

[FOTOL:] Tallinna uus sünagoog on silmapaistev sakraalehitis.

Jaga |