Tasapisi ta ei arene? Suvalise inimese ühiskondlik mõttekäik

Miks meie ühiskonnaelu on selline, et tuleb  o o d a t a  mingit otsustavat muutust?

Meil on Riigikogus Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Rahvaliit, Rohelised ehk need, kellele nime ja programmi poolest saaks  l o o t a  ühiskondlikult mõtlev elanik. Need ja mõned muudki kesk- ja vasakjõud on valitsuses osalenud 90. aastast kuni tänapäevani, kui Roheliste sisuline koostöö „parempoolsetega" kaasa arvata. Kaks presidenti kolmest on kesk- või vasakpartei esindajad. Tallinn pealinnana on kümnendi jooksul täielikult keskjõudude poolt üle võetud, nüüd isegi vasakpoolseid kaasates. Rahvaliit on maal olnud varem üliedukas.

Ja ikka räägitakse meil Eesti Vabariigist kui erakordselt parempoolsest, padu-"liberaalsest" vusserdisest!

Milles asi?

Nn. üliparempoolne ehk ebaühiskond saab sobida ainult neile inimestele kui ühiskondlikele olenditele, kes seal ei ela, ehk siis ka mitu-mitukümmend tuhat krooni palka saajatele ning neile, kellel on täiesti ükskõik ja kes enam midagi ei nõua; või kes elavad välismaal; või ebaküpsetele, kel puudub ühiskondlik vastutus. Ega ükski uus jõud  polegi selgete parempoolsete nõudmistega välja tulnud. Res Publica esitles end kui rahvaerakonda. Mõõdukad muutusid äkki sotsiaaldemokraatideks. Rohelised hoiduvad ennast üldse määramast sel teljel, küll aga peaksid olema äärmiselt aupaklikud kõige elava osas. Ja lugege Ühtse Eesti programmi; ning millele ühemõtteliselt rõhub liikumine Minu Eesti - k o o s tööle. Lõpuks, suur hulk rahvaliitlasi (minu arusaamise järgi paremtsentristlik rahvuslik-konservatiivne erakond) (taas)leiavad oma punakad alged.

Niisiis, 14. mail avaldatud 20-protsendine eeldatav tööpuudus, majandusmulli tipus tegelik keskmine palk alla 7000 krooni, olematu rahvavõim ning kahte jalga lonkav kodanikuühiskond, maailmas tagantpoolt viies, 15-protsendine majanduslangus ühe aastaga, televisiooni jms üle ujutanud rõvetsemine ja joomarlus, lokkav kuritegevus, väärastunud liiklus, lagastatud loodus ja keskkond - kogu selletaoline „demokraatia sünnivalu" ei rahulda ühiskonda.

Midagi peab tegema, et edasi elada. Kas teha uus erakond ning jälle loota?

Jah, ka minu arust on see ülitotter lähenemine. Kes meist kuulub ametiühingusse ning  t e g u t s e b  seal? Kes meist kuulub erakonda selle programmi läbi lugenuna ning võtab seal sõna? Kes meist teab, et on võimalik olla ka lihtsalt partei toetajaliige? Kes meist töötab vabatahtlikuna? Kes leiab kiiresti Eesti Vabariigi põhiseadusest üles teda kaitsva klausli - kellel on põhiseadus üldse riiulil käepärast? Kunas osalesime viimati meeleavaldusel? Kunas ise  k o r r a l d a s i m e  meeleavaldust? Nagu ikka: kui ühiskondlikult tegevad me oleme!?

Lootus on lollide lohutus, öeldakse. "Kavalad" ja ka süüdimatud kasutavad selle ära.

"Kavalatest" on meil kõrini. Ma räägiksin süüdimatutest. Neile pööratakse, minu arust, liiga vähe tähelepanu - ja nii nad lasevadki süüdimatult liugu.

Ühtne Eesti võlus paljusid, aga minu arust on nad süüdimatud. Kui demokraatia töötaks, ei laseks ta end vigastada ühe etenduse pärast, vaid tugevneks, kui viimane on sisukas. Ühtne Eesti ei lõhu midagi, Ühtne Eesti tegeles lihtlabase raiskamisega. Ja miks nad alles nüüd välja tulid - nüüd on selletaoliseks ammu hilja, nüüd pidanuks tegema midagi muud (kui lähtuda Ojasoo-Semperi väljaöeldud eesmärkidest).  Ühtne Eesti rääkis meile seda kujundite ning tavalises keeles. Miks ta seda siis rääkis? Kas on võimalik elu, mis väldib iseenesestmõistetavat? Kas meil on aega vältida iseenesestmõistetavat?

Mina arvan, et ei ole.

Mõtlevad inimesed asuvad ikkagi Keskerakonna taha, kuna nad ei kohku tegudest enesemäärimise hirmus, kuid ühest tugevast, pealegi Tallinna-kesksest erakonnast on vähe. Ega Savisaar Eesti poliitika tundjana ning kodanikuühiskonna kui sellise eestvedajana nalja pärast sotsdemmidele silma teinud.

Kui me tahame mitmeparteikorda, tahame hääletada, siis peame neid erakondi tundma. Me ei saa tunda ajaloota erakonda (see ei tähenda, et talle ei võiks anda võimalust ajalooks saada). Kui paljude erakondade programmidega me tuttavad oleme? Kas saame nõuda sõnapidamist, kui ei tea, mida meile on lubatud? Kas oskame üldse nõuda ning kas tunneme vahendeid nõudmiste järelevalveks? Kas teame üldse, et Eesti erakonnad ei piirdu vaid Riigikogu-erakondadega, kuigi igal erakonnal peab olema vähemalt tuhat liiget? Kas kõik nad oma enamiku liikmetega pole oma ülesannete tasemel?

Meil on jõuline pool-opositsiooniline Keskerakond oma elutarga esimehe ning elavate inimestega. Nemad saavad hakkama, ükskõik kas lehelugeja huvitub neist või põlgab ära. Meil on punastuv eneseväärikuse avastanud SDE, kellele on oodata tugevat täiendust ja ka ammu paisunud „sotsiaalne tellimus". Meil on vastasrinnas mahavaikitud Iseseisvuspartei oma väga aruka esimehe, kaalumist vajavate mõttekäikude ning mõningate väga kahtlaste liikmete ja ainsa väljundiga Võrgus. Meil on Vasakpartei, ainus tõeline vasakerakond, julgete liikmetega, nagu väga julge on ka ohtra poriga üle valatud Madisson. Meil on Rohelised oma ala tundvate juhtivliikmetega, eesrindliku lähenemise ning isepäise Strandbergiga. Meil on ka mõningad Res Publica jäänused ning üks-kaks arengusuutlikku reformarit. Ka Ühtne Eesti oli midagi. Nad kõik on teinud jõudsalt tööd - äkki polegi vaja revolutsiooni?

Algul oleme „mõõdukad", ilusate valgete kinnastega, siis aga teeme revolutsiooni (mida muud saab tulla viiendikulisest tööpuudusest ja korraldusest, mis sellise lolluseni on viinud?) ja leiame eriolukorras õigustuse võtetele, mida ei kasutaks mustsärklasedki. Pigem alati seista enda eest, kuid hinnata vähest. Kui mul on mõttekaaslasi, on tore. Siis ma ei pea revolutsiooni jalust põgenema, kuna kasvõi vähesed tulised rahulikud niikuinii juhivad mängu.

TÕNIS BLEIVE, Tartu

Jaga |