Kütaaluse Kata on Keskerakonna eest väljas!

Istun siin Toompea trepil, märg kalts käte vahel, ja mõtlen: mida paganat minu vanamiis Volli veerand sajandit tagasi ikki kokku keeras, et teda täna nagu veneaja töökangelast televiisoris näidatakse?

Te kuulake, kes mulle täna helistas! Selgeltnägija! Huuvitav, uuvitav, miks ta siis veel mind tülitab? Ise näeb teisi inimesi läbi ja veel 5 meetrit maa sissegi.

Äh, keel läks sõlme, hoopis Pealtnägija helistas! No, seda enam! Nad ise on ju pealtnähtu tunnistajad! Ehk tahavad nad hoopis valetunnistusi saada?

Helistaja küsis: „Miks teie abikaasa, staažikas keskerakondlane, osutus 1993. a linnakonkursil võitjaks? Kas konkurss üldse toimuski? Kuidas tal õnnestus sellelt kambalt nii pikk leping saada?“

Miks minu Volli võitis? Ei mina tea, meid ju kohal ei olnud! Ah et miks te lasteaias õnneloosi võitsite? Ju lühemat tähtaega lihtsalt ei olnud. Veerand sajandit tagasi, 1993. aastal, oli minu Volli mitte staažikas, vaid otse vastupidi, üsna roheline keskerakondlane. Ärge väntsutage fakte!

Kõik nägid, et teade avaldati mitmes lehes. Paks brošüür tuli endal välja osta. Võitjat kaaluti komisjonides, volikogul. Jah, vanamiis Volli võitis plankudega kinni taotud aknaaukudega, korduvalt põletatud, pooliku katusega endise hoone. Ei vett, ei juhtmestikku, ei torustikku! Vaid asotsiaalide asupaik! Volli ei julgenud seda mulle isegi näidata. Miski ei klapi? Kas  Pealtnägijal olid silmaklapid? Mida te korrutate: keskerakondlane, keskerakondlane!?... Mis nemad siia puutuvad, tohoo tont ae?!

Küsija jätkas: „Heaküll, heaküll! Niisiis: üsna roheline keskerakondlane sai oma korruptiivselt lõhnavalt kambalt äripinnad ja restorani?“

Äripinnad? Ja restorani ka veel? Vaata aga vaata vanamiist! Kas need anti kauba peale või? Võistlus toimus ju hooldusrendilepingu, n-ö kojamehelepingu sõlmimiseks. Soo, nüüd ei taha te kuulata ka enam!

Eelmised võistlused möödusid vaikselt. Aga üheksandal selgus, et leping sõlmiti vale mehega! Tuntud tagatoas oli arvatud teisiti. Kalosse kandev ärimees lõi lamenti ja nõudis oma nutsu tagasi...

Kullake, ega teie ometi „savisaart“ tee!? No, et vargsi lindistate? Mis te nüüd? Huuvitav, uuvitav, kas poleks aus nende käest pärida, kes selle korra kehtestasid ja n-ö kokku keerasid. Avalduses päriti nime, mitte erakonda. Keegi ei tulnud selle peale, et üks „ilge keskerakondlane“ võib võõrasse kampa pugeda. Teid ka hoiatamas polnud. Väljastpoolt paistis Volli välja nagu iga teine, nagu iga inime; minu jaoks küll esimene mees. Tegijate hooletus viis tööõnnetuseni. Katsu nüid! Teise käki keeras välismaalane, kes kaibas miniistrile, linnaisale, rahva- ja riigikontrollile. Üheksa korda mõõdeti üle. Aga, 1994 oli veel idealistide volikogu. Mida rohkem pinda käidi, seda järsem otsus tuli. Teile lausa refrään: Keskerakond ees ja Keskerakond taga. Psühholoogid on märganud, et refrään jääb kordusena esimesena meelde, ja psühhiaatrid teavad, et kordajad ise jäävad kordust uskuma.

„Heaküll, rahunege maha, räägime siis nagu on!“ ärritus ajakirjanik. Ja jätkas: Kofkin andis KE-le altkäemaksu! Keegi korvpallur liitus KE-ga ja sai lepingu! Keegi KE liige sai nn Edgari Kohviku üürile, keegi sai palvela õigeusklikele, keegi sai isegi telepinda. Sadu ja sadu lepinguid!

Ei pea olema geenius, et aru saada, et lepinguid said ainult Keskerakonnale vajalikud inimesed!..

Ma olen ikki kohtlane! Valimised juba käivad! Kaikaid kodaratesse soovitakse loopida hoopis võidule rühkivale Ratase erakonnale!

Miks silmamoondust ja nõiakunsti tehakse vahetult enne valimisi, miks väänataks pisiasju ja segatakse eri aastakümneid, eri linnavalitsusi, eri volikogusid? Sellest saab aru iga viimanegi keskmik. Viimase veerandsajandi jooksul kõigi võimurite pahategudest segatud uimastav kokteil on ahvatlev mürgikogus Keskerakonna võidupokaali. Hulga inimeste töö mürgitati selliste sõnadega: mulle tundub; nii ei tohiks; tõsi ta on, aga siiski võib; aga ikkagi tundub ebaloomulik; lõhnab korruptsiooni järele…

Millal tekkis võimalus kasutada võimu?.. Teie ei arva seda iial ära, nagu te ei leia iial Volli olematut restorani. No… noo… pingutage! Pärast seda, kui Keskerakond tõusis võimule... Ehk alles pärast, alles pärast mitmeid teisi võimuerakondi!

Esitleda 1993. aastal võimu Tallinnas kui keskerakondlikku ja korruptantlikku on pahatahtlik. 1992. a valimistel sai KE alles 5. valimistulemuse. KE linnavalitsemises rolli ei etendanud.

1992–1994 oli peaminister Mart Laar. 1992–1996 oli Tallinna linnapea Jaak Tamm. Sulev Mäeltsemees oli 1992–1993 Tallinna linnavolikogu esimees, 1993–1995 oli esimeheks Tiit Vähi. 1993. aasta konkursi ajal oli peaministriks Mart Laar. Kes neist on keskerakondlased? Kes?

Aga mina võin iga kell nimetada need argpüksid, kes sõjapüssist tulistasid Keskerakonna esimehe pilti ammu enne ISIS-e kuritegusid.

Eks ole pauk!

Kütaaluse Kata

Taustainfo:

Alles 1996–1999 sai Keskfraktsiooni liige Edgar Savisaar Tallinna volikogu esimeheks. Tallinna linnapea koha sai KE omale detsember 2001 – oktoober 2004. Ja alles 23.11.2016 saabub võimalus, et hr. Jüri Ratas võib riigis KE ja tema liitlaste ühistahet rakendada.

Praegune valitsus on Eesti andekaim valitsus. KE on selgelt väljendanud poliitilist partnerlust kõigi soovijatega. Partneriteks jäädakse nii positsioonis kui ka opositsioonis. Keskerakonnal pole kavatsust jagada ühiskonda vaenlasteks ja vastasteks.

Edaspidi kasutan ainult autoriteetide sõnu:

„Meil on kolossaalne maksumaksjate raha eest töötav agressiivne üheparteiline, kuid kahepalgeline meediaimpeerium.“ (Ivan Makarov PM 02.10.17). 

„Alguses on soov heita varju, siis teha haiget ja lõpuks hävitada.“ (Tõnis Lehtsaar PM AK 30.09.17).

„Ma olen vist tsentrist (kui jälgilt kõlab see sõna ühe teatud erakonna tõttu!).“ (Juhan Mellik PM 28.09.)

KE tõstab taas ausse põlise eesti suhtumise: Kes teisele nime annab, see ise seda kannab!

Jüst-jüst!

Jaga |