Trikimeister Lennu Taadu trikid

JÜRI LIIM,      11. detsember 2002




Viimasel ajal on üpris kõnekalt pajatatud Lennart Meri minevikutegudest ja kaasaja ettevõtmistest. Nii mõnelgi uurijal on ekspresidendi tegevuses juba ammu selgus käes. Kuid üha selgemaks hakkab ka rahva seas kujunema veendumus: Lennart Meri mitte ei ole väidetavalt, vaid tõenäoliselt ka tegelikult KGB teenekas, eriti innukas agent "Nikolajev". Niisugune mulje kipub jääma, kui mitmeid ekspresidendi kohta avaldatud materjale süsteemi viia ja neist järeldusi teha.

Kui aga asi puudutab selle kolmetähe seltskonna agentuuri, siis ei saa siin rääkida "OLI" vormis. Sellesse vennaskonda mindi ja võeti inimesi "tööle" alatiseks. Nii on nad toimetamas ka kaasajal ja seda vaatamata ükskõik millisele riigile. Ollakse kas aktiivses tegevuses või "konserveeritud" olekus. Mõlemal juhul on tegevus muidugi varjus.

Töö kasvuhoone viljastavas kliimas

Uurides arvukaid materjale tekib tahtmatult arvamus, et Lennart Merile loodi nõukogudemaal karjääri edendamiseks eriliselt soosivad tingimused. Kõike seda kaugeleulatuva programmi alusel. Meri suutis teha seda ja käia seal, kus teistele arvukatele haritlastele oli laustabu maa ja valdkond. Teatud üks ja algselt esikohal olev programm aga nägi ette usalduse võitmist eriti väliseestlaste hulgas.
Värbas aga Lennart Meri teatavasti oma agendiks KGB kõrge tegelane, mõned aastad tagasi polkovniku aukraadis seoses vanusega erru läinud Jevgeni Grigorjevitð Semenihhin. Praegu peab ta pensionipõlve Moskvas. Töötas ta aga KGB-s enam kui 33 pingsat aastat.
See mees on kindlalt tunnistanud: Me olime Meriga väga head seltsimehed ja isegi rohkem. Jah, ma kinnitan, et Lennart Meri oli minu agent!
Teatavasti J. G. Semenihhin tegutses agentuuriga Nõukogude Liidu kirjanike seas. Sealt värvatigi ilmselt tegevusse agent Nikolajev. Erus olev polkovnik kirjutas oma töödest tegemistest ja "kontaktidest" isikutega raamatus "Da, ja tam rabotal." (Jah, ma töötasin seal.) Üllitis nägi Moskvas ilmavalgust varjunime Jevgeni Grig all aastal 1977. Trükiarvuks oli üllatavalt suur number - 20 000 eksemplari.
Kui vaadata Meri kaasaegset tegevust, siis Eestile on tema poolt tekitatud tõsist kahju. Üks kopsakamaid on neist kahtlemata vene sõjaväelaste siiajätmise leping Jeltsiniga - termini all "erusõjaväelased". See on kahtlemata kuritegelik käitumine oma riigi vastu, pealegi kui arvestada seda, et taoliseks tegutsemiseks ei olnud tal mitte mingisuguseid volitusi ega pädevust.

Nad olidki juba võimul

Paraku ei saa ka mööda minna nendest erakondadest või ka üksikisikutest, kes Merit pidevalt Eestis upitasid ja jätkuvalt teda upitavad. Küsitavaks muutub ka nende erakondade aususe pale, kes ühel või teisel viisil on kuulutanud Meri oma nõuandjast patrooniks.
Siin tuleb siiski lähtuda väljakujunenud seisukohtadest. Kui ikka ekspresidendi kohta järjest võimenduvalt hakkavad selguma kummalised, kuid siiski üheseltmõistetavad materjalid, siis peaksid ka tema soosijad ja upitajad kuuluma ühel või teisel moel samasse kolmetähe seltskonda.
Meri, lisaks kõigile upitamistele, aga on veel laiskvorst, kes ei viitsi esindada Eestit, kes on endale suutnud välja pressida erilised soosingud ja privileegid. Tema on mees, kelle kohta nagu vabariigi seadused ei kehtigi. Miks aga Merit ikka jätkuvalt topitakse sinna, kuhu ta kohe mitte ei tohiks kuuluda, on küsimuseks omaette, kuid mitte mõistatuseks.
Kuid ühte olukorda tahaks veel meelde tuletada, mille tõi esile Sirje Endre. Aastaid tagasi, kui oli tegevuses Eesti KGB likvideerimise komisjon, toimus telesaade. Saates osales ka Eesti NSV KGB viimane peamees Rein Sillari.
Temalt küsis saates Endre: Meil on vaja kätte saada Eestis olevad KGB toimikud!
Sillari päris: Aga milleks teile neid vaja on?
Endre täpsustas: Meile on toimikuid vaja selleks, et kagebelased ei pääseks võimule. Sillari jäi veidi mõttesse ja siis vastas leebelt: Milleks teile neid veel vaja on? Nad juba ongi võimul!!
Sillari väljendas end täpselt ja ausalt ning tema ütlusega tuleb kahjuks nõustuda.
* * *
Kuid kõikide otseselt poliitiliste tegevuste kõrval on Lennart Meri elus situatsioone, millest lai avalikkus ei tea mitte kui midagi. Need ei ole jumal teab mis olulised sündmused, kuid siiski näitavad Meri iseloomu kas suurust või väiksust. Mõlemal juhul on need inimlikud nõrkuse või kõrkuse variatsioonid. Tegelikult ega tema ettearvamatud ja paiguti ülbed maneerid ei tohiks enam üllatuseks olla. Nendest ainult mõned näited.

Filmimehelt omastatud fotod

Sündmus sai teoks 1960. aasta suvel, kui Lennart Meri sooritas teadusliku reisi Kamtðatkale. Sõit sai nagu ikka teoks tänu Meri suurtele Moskva tutvustele. Sealsed seltsimehed sättisid selle pika matkaga seonduvad probleemid korda, kõrvaldasid kõik barjäärid üllatavalt libedalt.
Matka pealikuga kaasas oli üpris arvukas seltskond. Nendest tuntumad Hans Trass kui samblike spetsialist, Erast Parmasto - tema ülesandeks oli seente uurimine, Anto Raukas geoloogina, siis veel Kaarel Orviku...
Kaasas oli ka üks tubli ja ettevõtlik, nüüdseks väga tuntud filmimees-fotograaf. Just tema jäädvustas reisijuhtumised filmilindile ja fikseeris fotoaparaadiga. Kõik filmimaterjalid tulid kenasti välja, sealhulgas ka suurepärased fotod Kamtðatka loodusest.
Lennart Meri planeeritud raamat Kaug-Ida loodusest ilmus Saksamaal - Leipzigi kirjastuses. Selles raamatus oli ka palju fotosid. Need aga kuulutas Meri selles üllitises enda omadeks.
Tegelikud olid need fotod tehtud kaasasolnud filmimehest fotograafi poolt. Puhkes skandaal ja mitte väike. Meri siiski vilistas kõigele ja kõigile, pannes kuuldavasti tasku tolle aja mõistes väga kopsaka honorari ka fotode eest.
Jutustas selle loo üks sellel reisil osalenu.

Ettevõtlik õunakaupmees

Meri oli 1970. aastal Venemaal Siberis tegevuses "Veelinnu rahva" filmimisega. Reisiti ringi taigas ja külastati ka teele ettesattuvaid linnasid. Ühes sellises juhulinnas läks Meri koos seltskonnaga turule. Käidi ühiselt ringi, osteti, mida keegi soovis ja vajalikuks pidas.
Meri leidis sobiliku olevat osta turult ühe rubla eest õunu. Ubinad pakiti ajalehest Pravda tehtud tuutu sisse. Meri kui hästi kasvatatud ja kombekas mees hakkas peatselt sellest tuutust õunu pakkuma ka kaaslastele. Kes võttis, kes mitte.
Üllatused aga hakkasid toimuma järgmisel päeval. Merile oli hästi meelde jäänud, kes sirutas käe tema tuutusse, kes mitte. Tuutus käinutelt hakkas hästi kasvatatud isik sisse kasseerima raha stiilis Sinu õuna hinnaks on 20 kopikat. Sinu oma aga oli suurem - see on väärt 25 kopikat jne. Lõppkokkuvõttes kasseeris õunakaupmees sisse poole rohkem raha kulutatust. Seega siis igati kasulik äri.
Rääkisid omal ajal selle loo filmi direktor Jaak Jürida ja helirezhissöör Ernst Veeber.

Puruvaene Meri Kukus

Meril oli kombeks vajalike inimestega kohtuda kusagil Tallinna kohvikus. Tavaliselt siis istuti kohvitassi ja konjakiklaasi(de) taga. Aega kulus, kohvi kulus, konjakit kulus, juttu jätkus pea alati väga pikalt.
Nii juhtus ka ühe väga tuntud, praegugi elu ja tervise juures oleva geoloogiga. Meri kutsus geoloogi teatud küsimuste arutamiseks KUKU klubisse, lubades teda tulemise korral kenasti kostitada. Nagu ikka läksid käiku kohvid-konjakid.
Aeg hakkas lõppema ja vaja oli arvet tasuda. Siin vaatas Meri kella, kargas korraga püsti ja ütles: "Kuule! Ma pean minema helistama, teen kähku ja tulen kohe tagasi!"
Aeg aga läks, Meri ei tulnud kohe tagasi... ja ei tulnud üldse. Geoloog hakkas taskutest raha otsima ja suutis vaevu arve tasuda. Kojusõiduks aga tuli juba raha laenata.

Omamees Lubjankal

Meriga erinevatel reisidel kaasaskäinud filmi- ja muud asjamehed imestasid ja imestusid vähemalt tol ajal tugevasti mitte niivõrd Lennart Meri trikkide kui hoopis teiste asjade üle.
Meri käis Moskvas KGB Lubjanka majja sisse ja välja nagu oma koju ja kodust. Sellega ei tekkinud tal mitte mingisuguseid probleeme. Vähe sellest, vastavas pääslavalves olevad tegelased tõmbasid end Meri möödudes valveseisakusse.
Meri sai ilma raskusteta ükskõik millisest Siberi väeosast sõjaväe helikoptereid. Tal oli võimalus lennata kohtadesse ja paikade kohal, kuhu lihtsurelik ligigi ei pääsenud. Temaga seoses ei kehtinud nagu mitte ühegi keelutsooni klausel, ei sildid ega okastraadid.
* * *
Need olid küll nagu mitte eriti olulised nüansid, kuid siiski vast inimesest paljurääkivad. Kõik veidrused aga ju kestavad siiani. Meie erinevatel üritustel käib endiselt linte lahti lõikamas Lennart Meri. Infokanalid nimetavad teda endiselt innukalt presidendiks. Tundub küll, et paljugi, mis seondub Meriga, on nagu tsirkus ja tema ümber lipitsejad oleks nagu tsirkusetolad. Klann tegutseb ja õilmitseb ning üks osa rahvast ja poliitikutest on vaimustuses. Seda vaadates läheb süda pahaks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)