Eesti Kongress lõhkus Eesti rahva solidaarsuse

20 aastat tagasi seisis Eesti valiku ees: millist teed läheb Teine Vabariik? Mitmel põhjusel valis riik just selle tee, mille pakkus talle Eesti Kongress. Praegu üritatakse meile selgeks teha, et see oli parim valik. Mina aga ei tahaks Mart Laarile ja Delfi autorile Vladimir Verbinile järele kiita, et „Me läheme õiget teed, härrased!".

1991. aasta augustiks oli Eestis kujunenud kaks peamist poliitilist jõudu, mis olid võtnud suuna taastada Eesti iseseisvus. Nendeks olid Eesti Kongress ja Eestimaa Rahvarinne. Mõlemal oli ühine peaeesmärk, kuid nende vahel oli ka palju erimeelsusi, ning kumbki ei tahtnud oma põhimõtetest loobuda. Siis toimus Moskvas augustiputš, mis sundis tegema kiireid otsuseid. Tulemuseks oli Eesti Kongressi ja Eestimaa Rahvarinde ühinemine, kusjuures esimene dikteeris tingimused.

Ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi, seepärast pole suurt mõtet hakata arutlema, et kuidas oleks Eesti arenenud, kui oleks valitud teine tee. Samas aga täna, peaaegu 20 aastat hiljem, on hästi näha, kuhu on meie riigi viinud too tee, millele suunas meid Eesti Kongress. Loomulikult on Eesti Vabariik nende aastate jooksul palju saavutanud, kuid on ka asju, mille eest küll ei tahaks tänada neid, kes meile selle tee kaela määrisid.

Täiesti kindlasti tõi Eesti Kongressi põhimõtete realiseerimine kaasa olukorra, kus umbes kolmandik elanikkonnast heideti ühe hetkega ühiskondlikust ja poliitilisest elust välja. Keele- ja kodakondsusseadus, aga ka hulgaliselt muid määrusi, ettekirjutusi ja otsuseid muutsid Eestis elavad muulased teise sordi inimesteks.

Veel üheks tagajärjeks sai Eesti Kongressi ideoloogide poolt välja pakutud restitutsioon. See tähendab natsionaliseeritud vara tagastamist endistele omanikele. Kusjuures ilma mingi kompensatsioonita nende jaoks, kes restitutsioonimomendil elasid kunagi natsionaliseeritud majades. Loomulikult oli kodude natsionaliseerimine karjuv ebaõiglus, kuid Eestis otsustati see heastada teise karjuva ebaõigluse abil.

Just Eesti Kongress pani aluse külmadele suhetele Venemaaga. Samal ajal, kui Rahvarinde liidrid lõid kontaktid Venemaa demokraatlike jõududega - kes ju tegelikult kinkisidki Eestile iseseisvuse -, nägi Eesti Kongress naabris vaid endist okupanti. Kusjuures kõiki neid, kelle esivanemad ei elanud ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, hakati samuti pidama okupantideks.

Eraldi on vaja mainida ka Eesti riigi poolt valitud sotsiaal- ja majanduspoliitikat. Eesti on algusest peale oma tuleviku üles ehitanud kõige nõrgemate arvel. Tagajärjeks on ühiskonna meeletu sotsiaalne kihistumine, kus väikesearvulise kõrgklassi sissetulekud rohkem kui 20-kordselt ületavad vaesema ühiskonnakihi sissetulekuid ning suurem osa inimesi balansseerib vaesuspiiril.

Jah, ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. Samas võime tõdeda, et tänane Eesti oleks võinud olla riik, mis on sõbralik ja abivalmis mitte ainult oma põlisrahvale, vaid kõigile elanikele.

20 aastat tagasi oleks Eesti võinud valida läbimõelduma, demokraatlikuma ja oma kodanikele kasulikuma tee.

Nii ei juhtunud. Ajalugu muuta ei saa, kuid saab õppida selle vigadest.

HANON BARABANER, Majanduse ja Juhtimise Instituudi ECOMEN rektor, professor, majandusdoktor

ENDEL UIGA: Eesti Kongressi rahastas USA

Mind paneb seekord kirjutama Delfi 11. märtsi 2010 juhtkiri Eesti Kongressist ja Rahvarindest. Nende vahekord on mind alati huvitanud, sest olen selle ajastu ise läbi elanud ja neid sündmusi siitpoolt jälginud. Seal on teatud sümmeetria Pätsi ajastuga, mis läks viisil, mis mulle palju vastamata küsimusi jättis, enne kui Ilmjärve uurimus neid selgitas.

Kongressi poliitikaga ja sihtidega on mul sama tunne ja ma arvan, et aeg on tulnud ka seda probleemi lähemalt uurida. Väliseestlaste gruppide arhiivid ja ajalehtede kommentaarid peaksid praegu vabalt kätte saadaval olema ja oleks vaid vaja paari agarat noort, kes neid uuriks. See oleks väga oluline meie praeguse suuna määramiseks. Mõelge sellele.

Tervitustega

Endel Uiga (sünd 1918), USA, New Jersey

ENDEL UIGA KOMMENTAAR:

Kongressi ja Rahvarinde vahekorda analüüsides peame vaatama, kuidas need instituudid sündisid. Rahvarinne oli kahtlemata kodumaal kasvanud ja sel oli küllaltki eestimeelseid kommunistliku tagapõhjaga tegelasi. Kongress sai oma algatuse, rahalise toetuse ja instruktsioonid Ameerikast ja CIA kontrolli all olevatelt väliseestlastelt.

Küsigem kord, miks ja mitu korda käisid Kelam ja Laar Ameerikas. Kust tuli raha kiireks Kongressi propagandaks ja passide aktsiooniks?

Teine küsimus on, mis oli USA ja CIA seisukoht Eesti suhtes? Nii kaua kui võitlesime kommunismi vastu, olid meie eesmärgid samad, kui kommunism kokku langes, läksid meie teed lahku. Meie eesmärk oli Venemaast lahti löömine ja iseseisva riigi loomine. USA huvid olid Venemaa säilitamine tervikuna, sest see oli ainukene võimalus tagada mingit tuumarelvade kontrolli. Solidariti ja Rahvarinde taolised liikumised, mille eesmärgiks oli Venemaast lahti löömine ja Vene riigi lõhkumine, olid seetõttu USA huvide vastu. See seletab Kongressi poliitikat.

Näiteks oluline iseseisvuse algatus, Balti Kett, sündis ainult Rahvarinde ja teiste organisatsioonide algatusel. Kongress oli kõikide aktsioonide vastu, mis taotlesid iseseisvust, näiteks lipu heiskamine ja väga oluline märtsi hääletus (üle-eestiline iseseisvusreferendum - Toim.). Kriitilistel augustipäevadel Toompeal Kongressi liikmed võitlesid viimase võimaluseni Venemaast lahti löömise ja meie lääne riikide poolt iseseisvuse tunnustamise vastu. Nende plaan oli järjepidevuse põhimõttel nõuda okupatsiooni kaotamist. Ainult siis toetasid nad iseseisvust, kui neile enamuse tahe selgeks sai.

Ja lõpuks peab ütlema, et USA oli viimane, kes peale Venemaa järele andmist, meie iseseisvust tunnustas. Huvitav oli veel see, et USA kongressis tunnistajana kohale kutsutud juhtiv väliseestlane soovitas mitte Eesti iseseisvust tunnustada, kuna selle valitsus olevat kommunistlik. Kuid nii olid selle isiku bossi eeskirjad.

Nüüd kui mõned aastad on möödunud ja sündmused hakkavad ajaloo ilmet võtma, oleks vast paras aeg seda ajastud uurida. CIA dokumendid on veel kindlasti suletud, kuid seal on küllalt vaba informatsiooni, mis selle ajastu õigesse perspektiivi paneb. Ilmjärv oma doktoris valgustas palju, kuidas me kommunismi ikkesse saime. Paar doktori- või magistritööd võiksid selgitada, kuidas me sealt välja tulime. Need oleks ka vajalikud praeguse aja ja olukorra hindamiseks.

 (Ilmunud Delfi kommentaarina 12. märtsil)

Autori kirjaviis muutmata.

Jaga |