PEETER ERNITS: „Eestit ootab murranguline kevad.“

[esiküljefoto allkiri]    

Kesknädalale annab pikema intervjuu ajakirjanik Peeter Ernits. Lisaks aukartust avaldavale pikale ja sisukale tööle meediarindel on ta põnev mees sellepoolest, et ei sebi ringi pealinna parkettidel, nagu enamik peavoolu žurnaliste. Ernits elab Tartumaal Haaslava vallas, kodus peab koos abikaasa Kerstiga loomi ja linde. Pildil tähtsalt esiplaanil üks esindaja – Braama hiidkukk – nende kanakarjast, mille kommentaariks peremees lisab, et „meil on kolm kukke, kes omavahel võimu pärast võitlevad“. Ernits ise astus hiljuti Keskerakonda ja võitleb Riigikogusse kandideerijana Tartu- ja Jõgevamaal Eesti parema tuleviku eest. Varem on ta kandideerinud Rahvaliidu nimekirjas. Abikaasa Kersti on kandideerinud Keskerakonna nimekirjas kohalike omavalitsuste valimistel. Foto erakogust

Intervjueerinud JAAN LUKAS,  Jõgevamaa ajakirjanik

Maakondadest tunneb Peeter Ernits iseäranis hästi Tartumaad, kus asub tema kodu. Jõgeva- ja Tartumaal kandideerib endale nii loodusteaduses kui ka meedias nime teinud mees Riigikogusse Keskerakonna nimekirjas. Otsus poliitikasse minna küpses Eestimaa ühiskonnaelu süvitsi jälgides ja tõdemises, et praegusel viisil enam edasi minna ei saa.

Arukaid inimesi jätkub Ernitsa arvates igasse erakonda. Ta usub dialoogi võimalikkusse ka nendega, kellega vaated märkimisväärselt vastandlikud. Arvestades värske poliitiku bioloogiharidust, tuleb allpool juttu oravatest ja ninasarvikutest, aga ka kukkedest ja kanadest.

 Olete Tartu Ülikoolis õppinud bioloogiks, täpsemalt – bakterigeneetikuks. Miks just bakterid paelusid?

Olen loodusest huvitunud alates lapsepõlvest. Juba poisina tundsin linde laulu järgi, kõndisin mööda metsi. Ülikooliõpingute alguseks olin ekspeditsioonidel rännanud paljudes Nõukogude Liidu piirkondades. Et loomad olid juba tuttavaks saanud, otsustasin ülikoolis valida sellise valdkonna, mis võimaldaks bioloogias saada hea nüüdisaegse hariduse.

 Kuivõrd alma mater Tartuensis’es ühiskonna- ja seltskonnaelus kaasa lõite?

EÜE-s, ühes suuremas üliõpilaste ettevõtmises, bioloogia-geograafiateaduskonna tudengid üldiselt suvise praktika tõttu osaleda ei saanud. Käisin aga Rahvaste Sõpruse Ringis. Nimi kõlab ehk tänapäeval imelikult. Tegelikult käsitleti seal võimalikult avameelselt rahvusvahelisi suhteid. Kõige ahnemalt keskendusin siiski looduse tundmaõppimisele.

 Kas ja kuidas loodusseadusi saab inimühiskonda üle kanda?

Ühtpidi valitseb nende maailmade vahel erinevus. Inimene on bioloogiline olevus, ka loom. Kuulume primaatide hulka. Kuid inimene on ajudega loom, intelligentne loom. Meie arengut juhivad kultuur ja keel. Samas me ei pääse loomalikust algest. Mõnikord öeldakse, et sellest ongi tingitud meie halvad küljed.

 Kus tugevam jääb peale?

Jah, nii see on. Näiteks põdrapullid pusklevad sarvedega „pruutide“ pärast. Inimesed just sarvedega kokku ei lähe, kuid teevad muid hulle asju. Näiteks noored mehed hüppavad, pea ees, vette ja tagajärjeks on eluaegne liikumispuue. See on puhas loomalik alge. Hilisemas eas tuleb mõistus pähe, siis hoitakse ennast rohkem.

 Mida arvata loomade kui sümbolite kasutamisest poliitikas?

Siin ongi tegemist sümbolite valimisega. Tihti ütlevad inimesed üksteisele: sina oled selle looma moodi. Ma pole hästi aru saanud, miks orav on Reformierakonna vapiloom. Edgar Savisaare võrdlemist ninasarvikuga võib mõista, tegemist on tõesti jõulise poliitikuga.

 Millal teil endal sügavam poliitikahuvi algas?

Olen ühiskonnaasjadel kogu aeg silma peal hoidnud. Nõukogude ajal ilmus komsomoli keskkomitee ajaleht „Noorte Hääl“, kus mul oli autorirubriik „Ainult üks maailm“. Ka nõukogude ajal sain allegooria vormis kirjutada toonase ühiskonna teravatest probleemidest. Loo ilmumiseks pidi küll olema seitse kinnitavat allkirja. Väga mõistlik inimene oli mu vaimne ema ajakirjanduses Valve Raudnask, hilisem Keskerakonna esindaja Riigikogus.

 Olete Riigikogusse varemgi kandideerinud.

1992. aastal, esimestel Riigikogu valimistel, oli plaanis kandideerida Kuningriiklaste nimekirjas. Meie seltskonda kuulus mitu toona ja praegugi tuntud inimest, mh Vilja Laanaru ja Aadu Must, maamarssal Kalle Kulbok, väliskommentaator Vambola Põder, humoristid ja kirjanikud Priit Aimla ja Kirill Teiter.

Arvatavasti oleksin ka Riigikogusse sisse saanud. Mulle meeldib aga sarnaselt oravaga mööda puid ronida. Tundsin end küll kindlalt, kuid kukkusin ja murdsin selgroo ära. Kulbok käis mind haiglas vaatamas ja nimekirja kutsumas. Kohta lubati eespool. Mõtlesin aga: kuidas ma lähen Riigikogusse esimestel tööpäevadel lamades või põlvitades, sest kandsin kipsi ja istuda ei tohtinud.

 Parlamendist väljajäämine võimaldas jätkata tööd ajakirjaniku, toimetaja ja peatoimetajana erinevates väljaannetes. Kuidas on muutunud inimeste avameelsus ajakirjanikuga suheldes?

Inimesed on üldiselt ühesugused. Avameelsus ja otsekohesus sõltuvad sellest, kuidas inimestega räägid. Kui nende juurde minna üleolevalt ja pealetükkivalt, siis ollakse tavaliselt kinnised. Küllap looduse poolt olen saanud kaasa omaduse, tänu millele pole vist inimest, kes poleks minuga avameelselt vestelnud. Mul on olnud ajakirjanikuna väga hea töötada. Ennekõike on see usalduse küsimus.

Teadaolevalt lähete alati usutletava juurde, sõidate ise sündmuskohale. See meenutab legendaarse ajakirjaniku ja Maalehe kunagise peatoimetaja Olev Antoni tööstiili (tänavu möödub tema sünnist 80 aastat).

Jumala õige jutt! Olen Antoni-liini mees, s.t vana kooli mees. Selliseid ajakirjanikke on tänapäeval vähe. Enamik lugusid tehakse telefonitsi või meili teel materjali kogudes ja kiiresti kokku pannes.

Olen ka „Luubi“ peatoimetajana, „Maalehe“ peatoimetajana ning selle asetäitjana olnud mitte üksnes ülemus, vaid ka tegevajakirjanik – n-ö mängiv treener. Kui minust sai „Maalehe“ peatoimetaja, ütlesin juba töö alguses, et pool tööajast olen maastikul, inimeste seas.

Sarnaselt Olev Antoniga olen minagi pidanud vahelduseks ajakirjandustööle mitut ametit, isegi hauakaevaja oma.

 Loodusmuuseumi direktori ametikohalt läksite ootamatult ajakirja „Luup“ peatoimetajaks. Kuivõrd puudus on tänases Eestis seda tüüpi ajakirjast!

Sellist ajakirja oleks hädasti vaja. „Luubi“ asutas aateliste vaadetega Heldur Tõnisson, kes sel perioodil oli ka „Postimehe“ omanik. Ta pidas silmas, et mitmel maal ilmuvad ühiskondlik-poliitilised kvaliteetajakirjad, mille toimetustes tegeldakse teravate probleemidega. „Luubi“ ilmumise ajal toimus üleminek kapitalismi, kus lokkasid erastamine ja „ärastamine“ ning korruptsioon. Meil

töötasid Kaarel Tarand, Raivo Palmaru, Virkko Lepassalu, Andres Langemets, Vaapo Vaher, Peeter Kaldre, Tiina Soon jt tunnustatud ajakirjanikud. Meil oli isegi oma uurimisrühm, omad „politseinikud“, kes tegid eeltööd. Avalikkus neist ei teadnud. Veelkord au ja kiitus Heldur Tõnissonile!

 Mida arvate Heldur Tõnissoni isa, riigimees Jaan Tõnissoni poliitilistest vaadetest ja nende võrdlemisest president Konstantin Pätsi omadega?

Mina olen rohkem Tõnissoni-mees. Seoses Pätsiga on siin eri asju üles kerkinud. Temagi oli väga tugev riigimees. Ma ei tahaks ajalukku tagasi vaadates öelda, et ühed kõlbavad ja teised mitte. Sama kehtib ka tänases poliitikas.

Kas tänasest Pala vallast võrsunud keeleteadlane ja karskustegelane Villem Ernits on teie sugulane?

Olen temaga vestelnud. Ta oli legendaarne haritlane, oskas palju keeli. Oleme teatud liini pidi seotud, kuid mitte kõige lähemalt. Ka pärit oleme erinevatest paikadest. Minu ürgjuured on üksteist-kaksteist põlve Kavandu külas Kambja kihelkonnas Tartumaal. Isegi ürgtalu on alles. Mu ürgisa ja aastail 1670(?)–1741 elanud eesti soost köster ja kooliõpetaja Ignatsi Jaak olid naabrid, kelle majade vahele jäi viiskümmend meetrit.

Riigikogusse kandideerimise kohta ütlesite, et otsus oli tingitud ka teie kriitilisest hoiakust kooseluseaduse ja töövõimereformi vastu.

Ennekõike häiris mind süsteem, kuidas need seadused vastu võeti. Ajakirjanikuna olen süüvinud seaduste väljatöötamisse, menetlemisse ja vastuvõtmisesse Riigikogus. Praeguse ajutise valitsuse tööstiil, see, kuidas valitsejad seadusi vastu võtavad, oli viimaseks piisaks, mis kandideerima ajendas.

Kooseluseadusele ütles rahva enamus kindla ei. Võimulolijad surusid aga vastuvõtmise peale. Küsimus pole selles, et oleksin sallimatu. Igaüks elagu koos kellega tahab. Ühelt poolt räägitakse, et peab rahvaga arvestama, kuid kuskilt keegi kirjutab midagi ette. Väidan, et selle seaduse puhul kirjutati piiri tagant ette ja see suruti lihtsalt läbi.

Tööhõivereformi puhul näitasid oma meelt ja koostasid petitsioone inimesed, kellel on väga raske liikuda. Aga ikka läks eelnõu läbi ülepeakaela.

Paljud Riigikogu liikmed ütlesid, et ei saa vastu hääletada – partei sunnib. Mõni üksik suutis jääda sõltumatuks ja säilitada inimväärikuse.

Ei saa koogutada välismaa ees, tulgu juhised mis tahes riigist, Brüsselist või Washingtonist. Ma pole nõus kellegi teise pilli järgi tantsima. Võimalus peab olema arutada erinevaid variante Eesti rahva huvides. Arukaid inimesi jätkub igasse erakonda.

 Teie seisukohad on vabalt mõtleva eesti mehe arvamused. Juhite Tallinna TV-s „Vaba Mõtte Klubi“. Mis tekitas sellise saate idee?

Tallinna TV ühe vaadatuma saate idee sündis koostöös Toomas Lepaga. Oleme püüdnud saatesse valida vabalt mõtlevaid inimesi, kes julgevad oma seisukohti välja öelda ja on ühtaegu hästi informeeritud ega pelga hirmutamist. „Ametlik“ meedia on meie saate täielikult maha vaikinud. „Rahva teenreid“ ja „Keskpäevatundi“ aga tsiteeritakse pidevalt. Meie saate kohta on vist ainult „Õhtuleht“ väikese kommentaari avaldanud. Samas üks maamees võrdles meie saadet „Ameerika Häälega“ Nõukogude Liidu ajal.

Tallinna Televisiooni on nimetatud parteiliseks televisiooniks. Mitte kordagi pole mulle keegi Keskerakonna juhtkonnast ette öelnud, millest peaksime rääkima või millest ei tohi kõnelda. Peame oluliseks vaadata Eesti ühiskonda tervikuna. Mitme sõjandus- ja luurespetsialisti kaasamisel (Rene Toomse) olen saanud ennast põhjalikult kurssi viia riigikaitse temaatikaga, ning mõistnud, kui kehvas olukorras see valdkond praegu on.

Kolonel Leo Kunnas tuli armeest ära, kuid oli väga mures kaitseväe reformide pärast. Ta lahkus kaitseväest, et rääkida oma südamevalust. Kaitseväelane ei saa ju poliitikasse sekkuda ja oma mõtteid avaldada.

Kindlasti ei saa nimetamata jätta brigaadikindral Urmas Roosimäge ja tema otsekoheseid seisukohti riigikaitse alal.

Olen kuulnud, et „Vaba Mõtte Klubil“ on üle riigi tekkinud palju fännklubisid.

 Kas saade jätkub ka nüüd, kui olete poliitikas?

Ma arvan küll, loomulikult.

 Millisesse valdkonda põhjalikumalt süvenete, kui saate valijatelt mandaadi?

Mulle kui bioloogile on keskkonnateemad juba kontidesse juurdunud. Samas olen tegelnud sotsiaal- ja regionaalküsimustega, sest suhtlen maainimestega ning elan ise maal. Viimasel ajal on lähedaseks saanud riigikaitse ja sisejulgeolek.

Olen meeskonnamängija ja usun, et leian ühise keele ka nende poliitikutega, kelle puhul võib see tunduda võimatu. Taunitavaks pean lumelabidaga vehklemist ja paikapanekut toonis: sina oled õiges, sina vales erakonnas, sina ajad Eesti asja, sina mitte! Kui mõni erakond ütleks, et ta ei aja Eesti asja, oleks see kaitsepolitsei teema.

 Mis põhjusel leidsite, et teie vaadetega sobib kõige paremini Keskerakond?

Ajakirjanikuna olen kursis erinevate erakondade arusaamade ja tegevusega. Keskerakonna programmi pean tasakaalukaks ja õigetele asjadele orienteerituks. Kandideerima ajas ka tõdemus, et senisel viisil edasi minna ei saa, tarvis on murrangut, teistmoodi edasiminekut.

Senised riigijuhid on teinud seda tööd hästi, kuid olnud dogmade küüsis, kuhu lõplikult jääda ei saa. Näiteks kiiresti tuleks tagasi jõuda Mart Laari eelsesse aega, kui üks tööaasta vastas veel ühele pensioniaastale. Töötajatele normaalse palga maksmiseks tuleks anda tööandjatele maksusoodustusi.

Kas maamehena tegelete ka põllumajandusega?

Põllud on meil rendile antud. Kasvatame kanu ja küülikuid. Palju tööd on abikaasa Kersti õlgadel. Hommik algab maal kukelauluga, mis tänases Eestis üsna haruldane. Meil on kolm kukke, kes omavahel võimu pärast võitlevad, kanakari koosneb aga erinevatest tõugudest.

Olete kirjutanud raamatu „101 metslooma“. Kas oodata võib sellesarnast raamatut ka Riigikogust?

Arvuga 101 algab huvitav ja hariv raamatusari. Mul paluti kirjutada 101 loomast ja raamatu sissejuhatuses viitasin samasugusele Riigikogu liikmete arvule. Võimalik, et tulebki raamat ka Riigikogu liikmetest.

[fotodel]

PRESIDENDIDEBATT: Päev enne 2006. a presidendivalimisi, õigemini, lausa hilisel õhtutunnil, toimus ainus ja seetõttu mälestusväärne debatt istuva presidendi Arnold Rüütli ja kandideeriva Toomas Hendrik Ilvese vahel. Debatti juhtis Peeter Ernits.

 VALIMISKAMPAANIA: Ajakirjanik on valinud teised töö- ja võitlusvahendid – nagu paljud varemgi. Sel aastal aga läks Eestis parlamendivalimistele rekordarv ajakirjanikke. Peeter Ernitsa valimisplakatid Tartumaa lumistel väljadel. Fotod erakogust

Jaga |