Naistepäevast mono- ja polügaamiliselt

Loodus on andnud naisele suurepärase omaduse pidevalt kellegi eest hoolitseda, teda kantseldada, õpetada, juhatada. Algselt on sellise objektina mõeldud muidugi lapsi, aga kui neid veel ei ole või kui neile ei kulu enam kogu tähelepanu, kõlbavad selleks ka koer, kass või mõni muu koduloom, aga samuti ka mees. Viimane muidugi juhul, kui ta taipab tänutäheks samuti kas nurruda, saba liputada või mõnel muul kombel teavitada, et tema eest hoolitsemist ka hinnatakse. Tuleb aga kohe üles tunnistada, et kes iganes kunagi naise armastuse läbi õndsaks on saanud, see on ka varem või hiljem jõudnud äratundmisele, et pole kuigi kallis see asi, mida raha eest osta saab ja pole kuigi suur see tunne, mis ennast sõnadesse ümber panna laseb.

Siinkohal meenub kõrgestikoolitatud psühhiaater ühest eesti kultusfilmist, kes armastuse väe ilu püüab rannalageda kadakate keskel üles kasvanud mehele selgeks teha sõnadega: „Ta on kut sinilill seal pöösa sees... Vöi kut ütelda - piimanöu."

Paremaid tulemusi ses valdkonnas on saavutanud vahest ehk õnnetult armunud, s.o. luuletajad. Hoopiski laiemaid võimalusi aga pakub muusikamaailm, kuna helikombinatsioonide ja nende varjundite rohkust võib võrrelda maakeral elanud inimeste arvuga.

Nagu kõik siinilmas, saab ka armastus kunagi otsa, ja seda mitmel erineval moel. Kauemini omataolistest kestab ehk kõige ürgsem, kindlam ja omakasupüüdmatum - emaarmastus. Selle suurust ei vähenda ka vastuarmastuse puudumine, sest juba Looja poolt on sätestatud, et lapsed peavadki oma vanematele hooles ja armastuses võlgu jääma, sest see võlg tuleb neil kunagi edasi anda oma lastele, et aegade hämarusest ajaliku lõpmatuseni jääks Inimeste Maal ikka kestma Elu Tuli.

Tavaliselt lõpeb armastus kahe inimese sunniviisilise kooseluga ehk abieluga, mis juba oma olemuselt täisväärtuslikule elule kindlalt alla jääb (võrdle: direktor - abidirektor, elu - abielu jne). "Keegi ei ole kellegi oma!" raius kunagi kineastlikult Tallinna raad Mikk Mikiveri suu läbi siniverelisele parun von Üksküllile.

Millegipärast on kooselu parimaks vormiks hakatud pidama monogaamiat. Tegelikult on allakirjutanu arvates monogaamia kooselu kõige halvem vorm. Eriti veel siis, kui kõik teised teadaolevad kooseluvormid välja arvata.

Vaimusilma ette kerkib pildike koopaühiskonnast, kus oma sookaaslaste üle võidu saavutanud tugev ja tark mees järgneb sarmikatele ja nutikatele naistele üle väetimate ja rumalamate võistlejate laipade. Muide, polügaamia kaitseks on ka naised ise aeg-ajalt häälekalt sõna võtnud. Aastaid tagasi ilmus just naistepäeva eel kahe mustanahalise targa naise veenev artikkel „Polügaamia Aafrika naiste huvide kaitsel", mis kohe tõlgiti paljudesse keeltesse ja kus tehti selgeks, et kui mees toob majja uue naise, siis tervitavad senised naised uustulnukat suurima heameelega - kõige raskemad tööd, aga samuti ka muud mõnevõrra ebameeldivaks muutunud kohustused langevad nüüd selle, noorima osaks.

Loodus ise on lahendanud asja polügaamia kasuks. Tugev ja terve naine võib elu jooksul sünnitada parimal juhul ehk 20-30 maimukest, tugev ja terve mees aga saab isaks olla praktiliselt sadadele, teoreetiliselt aga miljonitele beebidele.

Meenub ühes menufilmis kujutatud abieluaferist, kes vaid kahe päheõpitud meelitusega oli edukas nii gümnasistist neiukese ning küpses eas ja ilus naise kui ka pensioniealise auväärse daami juures. Esimene ilus vale oli: „Kallis, sa oled hämmastavalt sarnane minu emaga!" Teine: „Sinuga koos olen valmis ära elama ka paljast kartulist!" Viimatinimetatud valet kasutavad edukalt ära ka paljud meie rahvaasemikud Riigikogus.

Mida teile, kallid naised, 8. märtsil ka tegelikult ilusat öelda, sest võlgneme teile ju oma hallide argipäevade päikselisema poole?

Olge ja jääge ikka nendeks, kelleks Loodus teid loonud on: ilu, headuse ja hoolitsuse kehastuseks!

Hoidke kodus õiges vahekorras nii taevas kui ka põrgu, ja ärge jumalapärast midagi muutma hakake! - nagu kunagi hoiatas suur naistetundjast akadeemik Gustav Naan. Muidu võib juhtuda, et teist jäävad järele paljalt vaid erinevad rinna-, talje- ja puusaümbermõõdud. Ning nagu missikarussellid on kujukalt näidanud, saame teid siis kuidagi eristada ja mäletada ehk vaid järjekorranumbri järgi (neiu Liis number viis).

Kõigile meestele aga tahaks täna ja ka edaspidi südamele koputada juba tsiteeritud akadeemiku sõnadega: „Suhtuge naistesse mõistvalt ja osake ka natuke nurruda, ning te näete, et ikka ja jälle osutub naine kuningannaks, vahel aga tõeliseks jumalannaks."

JAAN OSSIS, abieluõnnelik mees aastast 1973

Jaga |