Riigikogu pakub volikogudele „abistavat mõistust“

Eelnõuga plaanitakse muuta nii Riigikogu liikme staatuse seadust kui ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadust. Tulemuseks on parlamendisaadikule õiguse andmine kuuluda kohaliku omavalitsuse volikogusse ja samaaegselt Riigikogu liikme tööga täita ka volikogu liikme ülesandeid.

Ajalukku vaadates saab välja tuua, et riigikogulased võisid osaleda valla- ja linnavolikogude töös 17. oktoobrini 2005. Sel kuupäeval jõustusid 27. märtsil 2002 vastu võetud Riigikogu töökorra seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatused, millega keelati Riigikogu liikmete samaaegne kuulumine kohaliku omavalitsuse volikogusse ja volikoguliikmete kuulumine Riigikogusse.

12. mail 2005 üritas Riigikogu oma n.ö. „apsakat” pöörata ja võttis vastu Riigikogu töökorra seaduse muutmise seaduse, millega tunnistati 17. oktoobril 2005 jõustuma pidanud samaaegselt töötamise keelud kehtetuks, kuid president jättis selle seaduse välja kuulutamata ning keeld jäi kehtima. President leidis, et samaaegne töötamine nii Riigikogus kui ka kohalike omavalitsuste volikogudes on vastuolus põhiseaduses sätestatud kohaliku omavalitsuse autonoomia, võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning ametite ühildamatuse põhimõttega. Seega probleeme on kahel kohal töötamisega piisavalt palju.

Riigikogu ei jätnud oma jonni ja võttis 8. juunil 2005 presidendi poolt tagasi lükatud seaduse muutmata kujul uuesti vastu. Seepeale pöördus president 22. juunil Riigikohtu poole ja 14. oktoobri otsusega Riigikohus ka rahuldas presidendi taotluse ning tunnistas Riigikogu töökorra seaduse muudatused põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikogulased ei saa ikka veel aru

Kas Riigikogu liikmed ei saa ikka veel aru, et samaaegne kuulumine nii Riigikogusse kui ka valla- või linnavolikogusse ei ole kooskõlas põhiseadusega? Nii Riigikohus kui ka president on oma arvamuse öelnud ning ühtlasi on Riigikogu liikmete korduvad seaduslikud initsiatiivid jäänud toppama. Kas meie kõige väljavalitumad poliitikud on rumalad või on iva kusagil mujal?

Ehk on probleem selles, et oma võimuambitsioonide ebaseaduslikkusest saadakse küll aru, kuid lihtsalt ei soovita alla anda? Olles jõudnud Riigikokku ja Toompeal mõnda aega rahvast valitsenud, hakkab mõnedele inimestele tunduma, et nad on asendamatud ja kõikvõimsad. Miks mitte siis suurema võimu ja staatusega korraldada Eesti elu laiemalt ja olla veelgi tähtsam!? Ja seaduse sellise olukorra võimaldamiseks saab ju ise kirjutada, kuna ollakse seadusandjad.

Kui teemasse rohkem kaevuda, leiame riigikogulaste kohalike omavalitsuste volikogudesse kuulumise soovi tagant pikalthautud plaani Tallinnas võim Keskerakonna käest lõpuks ära võtta. Parempoolsete jõudude esindajad lihtsalt arvavad, et kui neil õnnestub ise oma kõrge Riigikogu liikme ameti kõrvalt Tallinna linnavolikokku pääseda, siis ehk on võimalik Keskerakond lõpuks nurka mängida.

Keskerakond on Tallinna linna juhtima valitud demokraatlikult. Tallinlased on rahul pealinna arengutega ja Keskerakonna reiting püsib stabiilselt kõrgel. Pealinnas võimu endale ihkavad parempoolsed saavad aru, et demokraatlikult ja ausalt Keskerakonda võimult viia ei ole võimalik; seega tuleb õigusaktidega manipuleerida. Siis ongi mängu toodud Riigikogu liikmetele õiguse andmine Tallinna linnavolikogus „toimetama” hakata.  Mis sest, et see ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Haigus puudutab teisigi omavalitsusi peale pealinna

Selline haiguslik kava kohalike volikogude vallutamiseks kavalate trikkidega ja demokraatiareeglite eiramisega ei ole ainult Tallinna probleem, vaid puudutab ka teisi kohti Eestis, kus võim pole parempoolsete käes, kus kohalikku elu korraldavad kohalikud tublid inimesed, kuid riigivalitsejatele see ei meeldi. Samad murepilved võivad puudutada ka Võru linna, sest siingi on eelkõige võrukad omaenda asja ajamas ja omi tublisid inimesi valimas, mitte Toompea koridoridest käske kuulamas.

Kui jätta kõrvale põhiseadus ja demokraatia ning püstitaks küsimuse hoopis sedaviisi: kuidas suudab üks Riigikogu liige olla sedavõrd täisväärtuslik töötaja, et anda endast parim nii parlamendis kui ka kohaliku omavalitsuse volikogus? Kas tegemist on üliinimestega? Või võetakse kahte ametit nii, et kui jõuan, siis teen? 

Riigikogu liikme töötegemine on ikkagi mõeldud sel viisil, et inimene pühendub sinna täie energia ja ajaga. Riigikogus menetletavad seadused mõjutavad kogu meie elu. Sellesse ei saa suhtuda ükskõikselt, kergekäeliselt või pealiskaudselt. Õige Riigikogu liikme töö ei saa iial otsa. Ja tipp-poliitikul peab aega jätkuma ka kohtumistele valijatega ning enda Eesti eluga kursis hoidmiseks. Kohaliku volikogu asjadesse süvenemiseks aega ei jää. Need ametid pole oma sisult ühitatavad.

Küsimus on ka selles, kas leiame mõnest kohaliku omavalitsuse volikogust inimese, kes arvaks, et ta ei suuda oma ülesandeid täita, vajaks „abistavat mõistust” Riigikogust, ei ole kohalike oludega kursis, ei tulnud volikogusse oma panust täiel määral andma või ei omaks rahva toetust. Valdade ja linnade volikogud on valitud demokraatlikult ja koosnevad parimatest, keda kohalik kogukond on pidanud vajalikuks edutada endi eest otsustama. Meile ei ole vaja kunstlikku „importtäiendust“.

Kas tõesti volikogud otsivad Riigikogu liikmete hulgast talente, sest omal mõistus otsas?  Kindlasti mitte. Kas Riigikogu soovib oma „talente” peale pressida? Võib-olla.

Pigem on tegemist võimumängudega, et poliitmaastikku kindlamalt väikese võimugrupiga kontrollida. See aga ei ole kindlasti demokraatlik. See poleks hea lahendus ei Võru linnale ega ühelegi teisele kohalikule omavalitsusele, kes eelkõige sooviks ennast arendada, mitte aga olla kahuriliha-platvormiks suurtele poliitskeemidele.

TOOMAS PAUR,

Võru linnavolikogu esimees

Jaga |