Euroopa Liit on vilets abielu

MATI ANTON,      21. mai 2003




Asjaajamine rasketel hullulehmatõve päevadel, samuti viimase poolaasta tegevused suurte asjade (eelkõige haagiga seonduv ja EL-I tuleviku nägemusega seonduv) kõnelevad küll selget keelt, et EL-is armastusabielu ei ole. Suurte kui ka väikeste riikide juhtpoliitikud käituvad üsna sageli isepäiselt ja tavalisele inimesele arusaamatult. Teada aga on, et abielu ilma armastuseta on vilets abielu.
Ja veel - meil siin Eestimaal ei ole endiselt lugupidamise, austust ja armastust erinevate elanike alarühmade vahel. Kas Eestimaa on ikka valmis astuma EL-i. Ehk peaksime siis mõtlema mõistusabielu peale? EL-I on aga kindlasti vaja tundma õppida ja ikka ainult süvaanalüüsi näol. Aga mõistusabielu?

Jätkuvalt on maailmal rumal mõelda ja oodata, et Saksamaa ja Prantsusmaa (samuti Suurbritannia) soovivad EL-is üleüldist heaolu parandada. Isegi harmoonilise elamise mõtteviisi ei ole püütudki propageerida.
Berliini kirjanik ja ülikooli professor Bernhard Schlink (58) näeb siin olukorra märgatavat halvenemist seoses EL-i uue ja senisest iselaadse laienemisega. Tänasel päeval on ees valik - kas kuuluda franko-germaani või anglo-ameerika poliitilisse ja kultuurilisse ruumi, kui need omavahel ikka vähem ja vähem teineteist mõistavad. Esimese traditsiooni aluseks on usk ideaalse ühiskonnakorralduse võimalikkusesse, mille aga peavad teostama valgustatud rahvad ja eelkõige nende juhid. Tuntud ideekandjatena saan nimetada nimesid: Rousseau, Diderot, Napoleon, Hitler, Chirac, Kant, Hegel ja isegi Goethe.

Ideaalset ühiskonda ei tulegi

Teine traditsioon on aga vastupidine - ideaalset ühiskonda ei ole olnud, ei ole ega tulegi, sest inimesed ei ole ideaalsed. Seadused peavad tagama, et miskitmoodi koos elada. Miskitmoodi EL!? Euroopas tekkis hädaabielu pärast Teise maailmasõja lõppu 1948. aastal, kui asutati Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon (OEEC), mis pidi eelkõige koordineerima abirahade kasutamist, mis USA oli eraldanud Euroopa riikide jaluleaitamiseks. Sellega ei saanud aga ühineda nn sotsleer ning ka Soome NL-i vastuseisu tõttu. Sestpeale on ka Euroopa elu kamandanud "ülelombionud". Jõuliselt teevad nad seda tänagi.
1951. aastal kirjutati Pariisis alla Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisabieluleping Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Saksamaa ja Prantsusmaa poolt. Suurbritannia keeldus sellest kategooriliselt temale omase iseseisvuse ja isepäisuse tõttu (EL-i liige 1973. aastast).
Tänase Iraagi-küsimuse süvaanalüüs kergitab üles aina uusi lõhesid ja lahkhelisid EL-i sees ja EL-i ümber (ka kandidaatmaades). Eestimaa ametnike (ikka valitsuse omad) äpulik asjaajamine paremate ühinemistingimuste saamiseks ja nn Tuleviku Konvendis tekitavad aga uusi mõistetamatusi. Valitsuse esindaja Lennart Meri kirjutas alla 16 väikeriigi seisukohtadele EL-i institutsionaalsest ülesehitusest tulevikus 28. märtsil 2003. aastal. Teada ei ole aga, kes kirjutasid ja millele kirjutati alla? Kindlameelsed Luksemburg, Holland ja Belgia esitasid aga ainult sarnased seisukohad. Ülemkogu presidendi asjus on eri seisukoht Rootsil ja Taanil.

Kümme aastat tagasi Maastrichti (Holland) lepingu (1993) allakirjutamisel deklareeritakse kõvahäälselt EL-i poliitilise liidu prioriteetsust. Kindlalt väidetakse seal, et liikmesriigid annavad ära osa oma suveräänsetest õigustest. Samal ajal alles 1989. aastal oli heaks kiidetud töötajate põhiõiguste sotsiaalharta (britid ei ühinenud sellega jällegi), mis on sümboolse tähendusega poliitiline deklaratsioon. Liikmesriikidele ei ole see siduv dokument. Taoline asjade käik ei ole armastust juurde loonud, ei tee seda ka edaspidi!
EL-i suurim sotsiaalprobleem on töötus, mis on loonud uusi pingeid EL-i riikide inimestes, tõsimeelselt kardetakse uut laienemist. Tööjõu vaba liikumisega seotud probleemid on lahendamata, täielikku selgust ei ole erinevate piirangute kehtestamistest. Allpool tahaksin esitada ainult mõned arvnäitajad EL-i praeguste maade elukvaliteedi paremaks mõistmiseks. Loodan, et toodud tabel tekitab uut huvi EL-i vastu.

Arenguid on vaja analüüsida (ikka süvaanalüüs) nii ajas kui ruumis.

Kõigil on õigus nõuda riigiametnikelt meid huvitavaid võrdlusandmeid EL-i kohta - järelduste tegemisega saame ise hakkama! Äärmiselt halvasti levib info kandidaatmaade kohta.
Täna saame öelda, et viimastes on tööliste ostuvõimeline palgatase ainult 25-40% EL-i erinevate maade tööliste palgatasemest. Balti riikides on majanduskasvud ühtlustunud. Kõige kallim on elekter Leedus (30%), Lätis ja Eestis on hind ligilähedane. Toidukaupade eest maksavad leedukad kuuendiku võrra vähem eestlastest. Leedus on Baltimaade odavaim alkohol.

EL-i maad on majanduselus liikunud sotsiaalse turumajanduse teed.

Sotsiaalkulude osakaal oli kõrge juba 1990. aastal, kasv aga on jätkunud. Euroopa praktika on näidanud, et siia tuleb kasutada kolmandik riigi SKP-st. Rootsimaal elavad kõik inimrühmad normaalselt (2000. a ühe elaniku kohta 7116 eurot). Prantsusmaal kulutatakse tervishoiule 9,4% SKP-st, Soomemaal "ainult" 7,1%. Viimased otsivad uusi lahendusteid ja võimalusi kõigi oma inimeste (ka alkohoolikute, kodutute jt) terviseprobleemide lahendamisel. Tõsiasi on seegi, et EL-i maades kasvab üle 60-aastaste inimeste osakaal tänaselt 20%-lt 37%-ni 2050. aastaks.
Viimase perioodi arengud ei ole kõigis EL-i maades kindlustanud soovitud tulemusi. 1986. aastal oli elatustase EL-i keskmisest Portugalis 59%-i ja Hispaanias 73%-i. Esimeses tõusis see tase 13 aasta jooksul ainult 68%-ni. Siinkohal on nördimapanevalt õige märkida täna Eesti riigiametniku Kallase vastutustundetut ja põhjendamata "äraarvamist" Eesti järelejõudmisest Soomemaale (RL-i tipptase) kümnekonna aasta jooksul.
Samamoodi lubati 2003. aastaks 9000 krooni suurust keskmist palka.
1999. aastal oli kandidaatmaade tase EL-i maade keskmisest: Eestis - 35%, Poolas - 36%, Sloveenias - 69%.
Energiaga varustamine on tõsine töö, taastusenergia osakaal peab kasvama 2010. aastaks 22,1%-ni. Märkimist väärib Eesti osalemissoov tõenäoliselt Leetu rajatavas uue tuumaelektrijaama töös.

Võitlus kuritegevusega nõuab järjest suuremaid jõupingutusi ja kulutusi.

Eesti on väga vägivaldne maa, isikuvastaseid kuritegusid pannakse toime kuni 10 korda rohkem erinevatest EL-i maadest. Kuritegelikuna tuntud USA taseme oleme siin ületanud kahekordselt. 1999. aastast rakendati Soomes ellu (ei tõhustatud) kuritegevuse edasise laienemise tõkestamiseks "turvallisuustalkoot".
Arvnäitajad vangide arvus muutusid:
__________________Okt 1999__Okt 2002
vangid kokku___________2753____3721
välismaalased __________151_____310
naisi__________________131_____220
noori alla 21-aasta_______100_____128

Soome maksumaksjad näevad sellises arengus ka EL-i süüd (liigne vabadus, koostöö vähesus). 2003. aastast käivituval "nulltolerantsil" (võimsusaste ei ole teada) tuleb Eestimaal palju kulutusi teha pättpoliitikute, -kohtunike, -politseinike jt ohjeldamiseks. Õige ja vajalik see aga on!
Kõige vähem on korrumpeerunud Soome ametnikud, olukord läheneb ideaalsele. Soome sotsiaalteadlased ja riigiametnikud on ausad. Selles, et analüüsivad ja avalikustavad erinevate kategooriate töötajate netopalkade ostuvõimelisust erinevates EL-i maades (vt ka tabelit).

Euroopas avaldatakse meelt väga mitmete nähtuste poolt ja vastu, üha enam toetajaid leiab globaliseerumisvastane võitlus. Erinevate ametialade tötajad erinevates El-i maades nõuavad oma õigusi streikide abil.
Arusaamatuks jääb siin eestimaa inimeste loidus. Eestimaal valitseb omamoodi mulisev vaikiv ajastu, kus on kuulda põhiliselt umbmäärast nõrdimusavaldust kõige suhtes. Valitsejad (ka rahavõim) käituvad põhimõttel "Las koerad klähvivad, karavan läheb edasi ikka oma (EL-i) teed". Soomlased leidsid juba esimesel viiel euroaastal: "EU ei sytytä kansalaisia." Soome naaber Norra ei ole aga üldse EL-i liige. Ilma eurorahata saavad siiani hakkama Suurbritannia, Taani ja Rootsi. Siit tulenevalt ei ole euroraha abielu vajalikuks sümboliks ja vahendiks.

2003. aasta on Euroopas kuulutatud puuetega inimeste aastaks.

Eestimaal ei kuule me sellest aga peaaegu midagi, nagu ei ole nende pensionide suurendamisest kuulda!
Ühtin küll eksharidusminister Mailis Rannaga, kes väitis ametis olles 19. märtsil 2003. aastal: "Hariduses on peaküsimuseks see, mida haridusega peale hakata. Tänasest "koolist tuleb veel palju eluvõõraid noori"."
Õpetajad (kunagine maa sool) ei õpeta noori analüüsima arenguid EL-is, et seostada seda oma maa ja kodukoha arengutega. Kaasamata on noorte vanemad.
Atesteerimine on vajalik - koolidese saavad jääda reaalelu süvaanalüüsivõimega ja inimlikke väärtusi au sees hoidvad õpetajad. Raske on õpetaja töö EL-is.
Euroopa Liidus tervikuna on rikkaimate 20%-i sissetulekute suhe vaeseimasse 20%-i 4,8-kordne. Eesimaal on erinevus aga viieteistkümne(15!)kordne!
21. sajandi alguseks ei ole suudetud teha selget valikut, kas minna edasi föderatsiooni või konföderatsiooni teed! Tulevikukonvendi töö kavatsetakse lõpetada jaanipäevaks 2003, kuid põhiseaduse projekti ei ole veel õnnestunud lugeda!
Gröönimaal õnnestus lahkuda EL-ist 1980. aastal, põhjuseks EL-i kalastusreeglite vastumeelsus. Iirimaal tehti referendumid kõigis EL-iga seotud põhiküsimustes, Hollandis aga mitte kordagi. Saksamaa põhiseadus lausa keelab referendumite korraldamise.
Suurbritannia korraldas EL-i jäämise küsimuses rahvahääletuse juba EL-i teisel aastal (1975). Viimases valmistatakse ette referendumit euroraha asjus.

Euroreferendumi-eelne aeg on Eestimaal käes.

Argumentide ja faktidega varustatud arutelud aitavad selgust tuua "jah" või "ei" andmise asjus. Põhjendatud arvamus on tõsimeelne arvamus. Euroopas tervikuna väheneb hurraa-optimistide arv, eurooptimistide (ei ole EL-i vastased) arv on aga kasvanud viimasel perioodil. Europarlamendis on ka vastaseid.
Täna ei ole Eestimaa valmis üksmeelselt astuma Euroopa Liitu. Seda ei soodusta koosmeele valitsuse komplekteerimine Kaitsepolitsei poolt karistatud ja riiki varastanud inimestega.
Vaja on reaalsuses (nii EL-s kui ka Eestis) ühiselt arusaadavat uut ja selget poliitikat.

Meeldejäävaid tunde ja mõttehetki euroopakevadel!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)