Kes saadab meie poisse lahingusse?

ANDRES MIHKELS,      20. veebruar 2008


Riigikogu liikmeks, ministriks või tippametnikuks võite saada üsna kiiresti ja kergesti. Aga katsuge saada kaitseväe kõrgeimaks ohvitseriks!

Kaitsevägi ei ole ohtlik sisevaenlane, keda peab „neutraliseerima" 24 tundi ööpäevas. Kas hirm, et Eestis võib kaitseväe juhataja ametikohale tõusta potentsiaalne riigipööraja või vaimsete puuetega isik, on tõesti üldine? Kui jah, siis oleks ju loogilisem senisest rangemalt valida neid, kes kaitseväe juhatajat ametisse esitavad ja kinnitavad. Kui aga sellist foobiat ei ole, kas võiks see ka seadusloomes kajastuda?

Kaitseväe juhataja versus kaitseminister

Põhiseaduse muutmisega – eelnõu seletuskiri on minu hinnangul eksitav – soovitavat kaitseväe juhataja ametisse nimetamise kord viia vastavusse parlamentaarse riigikorra põhimõtetega. Tegelikkuses kärbitaks parlamendi õigusi: Riigikogult võetaks õigus nimetada ametisse kaitseväe juhataja ja Riigikogu liikmetelt õigus temalt aru pärida. Kas on õigem, kui kaitseväe juhataja nimetavad ametisse Riigikogu 101 liiget, nende seas ka opositsiooni esindajad, või teevad seda ainult valitsuskoalitsiooni 16 ministrit?

Õiguskantsler Allar Jõks märkis oma mulluses ettekandes Riigikogule, et kaitseväe juhataja ametisse nimetamine on reguleeritud põhiseaduse tasandil ning tuletatud riigivõimu tasakaalustatuse põhimõttest.

Need tasakaalumehhanismid on olulised, et ära hoida päevapoliitiline sekkumine kaitseväe juhtimisse ning tagada kaitseväele pandud ülesannete efektiivne täitmine.

Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli jõudis juba 1997. a. järeldusele, et kui kaitseväe juhataja saab oma volitused Riigikogult, siis allub ta järelikult Riigikogule, kaitseminister saab aga oma volitused Vabariigi Presidendilt, sest Vabariigi President kinnitab Vabariigi Valitsuse koosseisu. Järelikult ei ole nende kahe institutsiooni vahel otsest vertikaalalluvust.

Sellele vaatamata 2002. a. rahuaja riigikaitse seadus sisuliselt allutas kaitseväe juhataja kaitseministrile. Minister võib kehtetuks tunnistada kaitseväe juhataja iga käskkirja, mis on tema arvates ebaotstarbekas (ka sõjaliselt!). Nüüd püütakse ka põhiseadust painutada selle seaduse järgi. Õiguskantsler Allar Jõks leidis, et demokraatliku tsiviilkontrolli sisu ei ole see, et kaitseminister astub sisuliselt kaitseväe juhataja asemele ja hakkab otsustama küsimusi, mis olemuslikult kuuluvad kaitseväe juhtimise kompetentsi, seda, kuidas kaitsevägi talle pandud konkreetset ülesannet peaks täitma.

Tsiviilkontroll

Nii kaitseväe usaldajad kui ka umbusaldajad on rõhutanud kaitseväe erilisust. Miks ei kajastu see erilisus siis seadustes ja seaduseelnõudes? Ikka ja jälle püütakse kaitseväge suruda mingisse tuttavasse „kastikesse". Kaitseväe korralduse seaduse eelnõus on toimunud „märkimisväärne edasiminek": kaitsevägi muutuks „täidesaatva riigivõimu asutusest" „sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutuseks Kaitseministeeriumi valitsusalas" ja kaitseväe juhataja allutataks „vahetult" kaitseministrile.

Põhiseaduse muutmine tugevdavat tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Tsiviilkontrolli mõiste ei ole ostukäru, mida igaüks võib oma soovi järgi täita. Meil on tsiviilkontrolli kõik üldtunnustatud nõuded täidetud: Eestil on demokraatlikult valitud Riigikogu ja valimistulemuste põhjal moodustatud valitsus; meil kehtivad seadused ja kohut mõistab ainult kohus; riigil on tsiviilisikust riigipea, kes on ühtlasi riigikaitse kõrgeim juht; kaitseministriks on tsiviilisik; kaitseväe üle on ka parlamentaarne kontroll (mida nüüd tahetakse vähendada); meil on ajakirjandusvabadus; kaitseväelane ei tohi olla Riigikogu liige, poliitilisel või muul taolisel valitaval kohal. Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitavat selgemat tsiviiljuhtimist.

Paraku ka kõige detailsemate õigusaktidega riikides upuvad õppustel soomukid koos sõduritega. Ka juhul, kui kaitseväe juhataja peaks igast oma sammust kellelegi enne ja pärast ette kandma. Seadus ei suuda tagada, et ametist lahkuda otsustanud kaitseväe juhataja ei tee räiget poliitilist avaldust või midagi veel hullemat.

President on riigikaitse kõrgeima juhina kui autojuht ilma autota

Riigikohus leidis oma 1994. a. otsuses, et kuna Vabariigi President on riigikaitse kõrgeim juht, peavad tal olema vastavad volitused riigikaitse alal. Et isikul, kes on mingi valdkonna kõrgeim juht, peab olema õigus anda selles valdkonnas teatavaid korraldusi. Käsku, millega kaitsejõudusid rakendatakse sõjaliseks tegevuseks rahuajal, ei saa anda põhiseaduses sätestatud riigikaitse kõrgeimast juhist mööda minnes. Sama kehtib loomulikult ka sõjaaja kohta.

Põhiseaduse muutmisega võetaks riigikaitse kõrgeimalt juhilt ka võimalus osaleda kaitseväe juhtkonna nimetamises.

Kaitseväe korralduse seaduse eelnõu kohaselt aga võib rahuajal Eesti vastu suunatud ründe puhul kaitseväe poolt jõu kasutamise alustamise otsustada … kaitseminister. Lisaks presidendile jääks kõrvale isegi valitsus. Muide, põhiseaduse järgi juhib minister ainult ministeeriumi. Kuna kaitsevägi on juba muudetud täitevvõimu asutuseks, on presidendil tehtud kaitseväe juhtimises osalemine võimatuks, sest õigusriigis kehtib võimude lahususe põhimõte.

Mina näen nii rahuaja riigikaitse seaduses kui ka kaitseväe korralduse seaduse eelnõus vastuolusid nii põhiseaduse ja Riigikohtu otsuse kui ka õiguskantslerite arvamustega. Kavandatud muutmise järel toimiks põhiseadus küll edasi, kui aga kaitsevägi ja kaitseväe juhataja tahetakse seadusega allutada täitevvõimule (valitsusele või lausa kaitseministrile), tekib paratamatult konflikt, sest kaitseväe juhtimises ei saaks osaleda riigikaitse kõrgeim juht - Vabariigi President.

Põhiseaduse muutmine ei ole poeskäik

Meie seaduste seadust ei tohiks muuta läbimõtlematult ja kiirustades. See oleks halb pretsedent. Mitte ei tahaks, et iga Riigikogu peaks normaalseks n.ö möödaminnes ka põhiseadust muuta. Pealegi tuleks selleks enne oma valijatelt mandaat saada.

Nüüd tuleks aeg maha võtta ja asja igakülgselt arutada. On võimalus põhiseadust kavandatud kujul mitte muuta ning viia kehtivad ja valmivad riigikaitseseadused kooskõlla põhiseadusega. See on võimalik. Kui jõutakse järeldusele, et on õigem, kui kaitseväe juhatajat ei nimeta ametisse Riigikogu ja kaitseväe juhataja kandidaati ei pea esitama riigikaitse kõrgeim juht, võiks kandidaadi Riigikogule esitada näiteks Riigikaitsenõukogu (koosneb presidendist, kaitseväe juhatajast, Riigikogu ja valitsuse esindajatest) või valitsus.

Lõpuks – kui arutelu tulemusena leitakse, et kaitsevägi ja kaitseväe juhataja tuleb seadustega täielikult allutada „poliitiliselt vastutavale" kaitseministrile, tuleks enne seda põhiseaduses võtta Vabariigi Presidendilt riigikaitse kõrgeima juhi staatus ja anda see näiteks peaministrile.

Nii olulise muudatuse peaks aga kindlasti heaks kiitma Riigikogu kaks järjestikust koosseisu või panema selle rahvahääletusele.

[fotoallkiri]
Mitmes riigis kohtab sõdureid meile nii tähendusliku embleemiga?
[fotol sinimustvalge käisemärk ESTONIA]


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)