Ehk Liisa Pakosta siiski eksib?

Vello Lattik,      12. juuni 2002


Tsiteerimine on mõnikord hädavajalik, muidu ei saada sust aru. Et kelle vastu ja mille vastu sõda käib. Tsitaadi autor on isamaaliitlane Liisa Pakosta ja tsiteeritud tekst on avaldatud 23. mai Õhtulehes.'
"Paljud koolinoored pole vast põhjalikumalt kuulnudki elust, kui piima ja saia jagus poodi vaid hommikupoolikul. Kontrolliti üle koduraamatukogud ja miilits viis tänavalt sobimatu soenguga inimese kartsa. Soovides häid jõulupühi, heideti koolist välja, koolisööklasse laudlina toomise eest sai mitterahuldava käitumishinde."
Paarkümmend aastat tagasi käis mu poeg Ville Viljandi Maagümnaasiumis ja minu ema elas veel. Ta pension oli 120 rubla kuus. Ville astus tihti peale kooli vanaema juurest läbi, kus teda ootas soe toit. Millised olid sel ajal hinnad?
Päts leiba maksis 16 kopikat, päts saia 10 kopikat, purk hapukoort 28 kopikat, pakk kohupiima 22 kopikat, liiter piima 24 kopikat, kilo liha keskmiselt kaks rubla, kilo suhkrut 78 kopikat. Kõiki loetletud toiduaineid pluss mune, juustu ja tangaineid oli pidevalt saada, mitte ainult hommikupoolikutel nagu kirjutab Liisa Pakosta. Ja toidule kulus napilt pool pensionist.
Esimest korda saan teada, et keegi kontrollis üle koduraamatukogusid. Viljandist ega Viiratsist ei oska ma küll Liisa Pakosta sõnade kinnistuseks ainsatki näidet tuua. Kui Pakosta peab silmas nn. dissidente, tulnuks seda ka öelda.
Sobiv soeng ja sobimatu soeng? Kas hipisid tassiti soengu eest kartsa? Sellele oskab ehk vastata Villu Tamme, mina ei oska jälle ühtegi kartsatassimise näidet ainuüksi sobimatu soengu eest tuua.
"Soovides häid jõulupühi, heideti koolist välja," jätkab Liisa Pakosta. Mina käisin avalikult jõululaupäeval kirikus, alati oli see rahvast täis, nende hulgas rohkesti koolinoori. Ei minu pojal ega tütrel tulnud koolis sellepärast mingit pahandust. Tõsi, koputajad tegid ka siis oma tööd, aga kodune jõulukuusk ja kirikuskäimine olid Viljandis nii massilised, et selle ohjeldamine toonuks kaasa repressioonid ohjeldajate endi vastu - kuidas te olete asjad lasknud nii kaugele minna, kus te varem olite?
Mitte ei taha mulle võõrast daami tituleerida nii või naasuguseks. Ju on ta aus, loodetavasti ei demagoogitse ja on teistsuguse elukogemusega kui mina. Võib-olla eksisteeris ka tol ajal kaks arusaama Eesti tegelikkusest - kaks Eestit. Just nagu tänagi. Kirjutama ajas mind mitte soov auväärt daami õpetada või kasvatada, vaid panna nooremapoolset lugejat mõtlema - järsku Liisa Pakosta eksib?

NB! Loen praegu Ingo Normeti koostatud Lavastajaraamatust Evald Hermaküla intervjuud veelkord üle. See asub leheküljel 88 ja haakub eelöelduga väga sujuvalt, sest Hermakülagi meenutab stagnaaega nagu Liisa Pakosta: "Ja õnneks - kahjuks ajakirjandus ei olnud niivõrd bolshevistlik kui ta praegu on, tähendab, kõige bolshevistlikum ajakirjandus on kahtlemata praegune. Niisugust kaubakraatiat, tsunftitunnet - omadele pai, võõrastele vastu pead - ei ole enne kohanud küll. Niisugune poptähe mentaliteet, et kui sa oled müügitabelites, siis sa oled ka hea - ükskõik mida sa tead, ikka on hea. Kui sa pole meie poiss - igal juhul on halb. See räige bolshevism on nadi ja rumal ja kaunis sitt nähtus."
Hermaküla osutatu võiks ju Liisa Pakosta üllitise mõtte lahtimuukimiseks võtme anda: mind avaldatakse, järelikult olen ma veel olemas, pole poliitikuna lõplikult üle parda heidetud. Aga ma võin ka eksida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)