Maavanemast saab valitsuse abitu hüpiknukk

KERSTI SARAPUU,      21. aprill 2004


Eelmisel kevadel sõnapaari "uus poliitika" toel võimule tulnud Res Publica on näidanud end regionaalküsimustes nõrgana. Lammutamisel on seni hästi toiminud maavanema tasakaalustav institutsioon, mille asemele upitatakse kuuendajärgulist valitsusele kuulekat marionetti.
Maavanema institutsioon on olnud poliitiliste tõmbetuulte meelevallas üle aasta. Maavanemate arvukas kandideerimine mullustel Riigikogu valimistel ja ootamatu populaarsus, mis tagas pooltele maavanematele pääsu parlamenti, on pannud praeguse koalitsiooni palavikuliselt otsima lahendusi, kuidas tulevikus välistada uute säravate liidrite esiletõusu maakonnas.
Kahjuks on valitsuskoalitsiooni mure hinnaks laiaulatuslik maakondade arengu pärssimine. Vaid üksikutes maakondades on ametis veel päris maavanem. Enamik on ametis kiretud kohusetäitjad, kelle kohta võib öelda, et ei ole midagi püsivamat ajutistest lahendustest.

Res Publica valimisplatvormi üheks nurgakiviks Riigikogu valimistel oli regioonidele suurema otsustusõiguse andmine ja aktiivsuse õhutamine. Praktika on täpselt vastupidine.
Viimase viieteistkümne aasta vältel on maavanem olnud tasakaalustavaks jõuks maakonnas, kellel on omavalitsuste toetus ja väljund vabariigi valitsuseni. Maavanema juures on maha lihvitud kohalike omavalitsuste ja riigivõimu huvide teravaid nurki. Sellises koosluses on mitmedki lollused tänu maavanemale jäänud sündimata.
Maakonna huvide eest seismise pärast sarjatakse tänases koalitsioonis maavanemaid kohalikeks vürstideks. Ent ilma salomonliku tarkuseta ei saaks maavanemad täita neile seadusega pandud kohustust tagada maakonna terviklik ja tasakaalustatud areng.

Tugevad maakonnad tänasele keskvõimule ei meeldi. Lubaduse asemel anda maakondadele rohkem iseotsustamise õigust, tehakse maavanemast kuuendajärguline ametnik, küsitava väärtusega regionaalministeeriumi aparaadis, keda tegelikult pole mingit mõtet enam nimetada maavanemaks.
Homsetest maavanematest saavad valitsusele kuulekad marionetid, kes ei esinda enam maakonna huve, vaid on tööriistaks valitsuse tahte pealesurumisel. Ilmselt kujuneb maavanemate valimistest farss, sest nende kohad olla juba poliitiliste kauplemiste tulemusel kolme koalitsioonipartneri vahel ära jagatud ning ootavad ustavate parteisõduritega täitmist.
Õigupoolest väärivad maavanema nime omavalitsusliitude juhid, sest nende tegevuses on rohkem maavanema tiitlile sisu andvat kui ühe ministeeriumi allasutusse määratud ametnikus.

Omavalitsusi ei lasta areneda ja tugevamaks muutuda. Lahendamata on jätkuvalt kohaliku omavalitsuse tulubaasi küsimused. Valitsuse liige Jaan Õunapuu oli 16. aprilli ETV uudistesaates vähemalt aus ja tunnistas mõrult, et selle koalitsiooni ajal ei ole kohalike omavalitsuste peaprobleemide lahendamist ette näha. Kuigi just see on lihtsatele inimestele kõige olulisem. Kohalik omavalitsus peab suutma elukeskkonda arendada, muidu pole sellel mõtet.
Partsi valitsus on valinud kahetsusväärse tee. Demokraatia ja Eesti eri piirkondade tasakaalustatud arendamise asemel on asutud võimu tsentraliseerima ja ühiskonda vastandamisega lõhestama. Ei häbeneta kleepida silte: "Kes ei ole meie poolt, on meie vastu."

Ühtse harmooniliselt areneva riigi asemel soodustab valitsus taas niinimetatud kahe Eesti kujunemist. Valitsus ehitab oma Eestit, kus võim on riiklikult tsentraliseeritud ja puudub koht arvamuste paljususele. Vastukaaluks pole omavalitsustel muud võimalust kui läbi omavalitsuste liidu katsuda maksma panna oma Eestit. Sellist, kus võetakse kuulda ka omavalitsuste arvamusi ja tahet ning kuulatakse rahva häält.
Keskerakond seisab selle eest, et võim ei koonduks nähtamatult Stenbocki majja, vaid et kohalikud omavalitsused ja regionaalhaldus saaksid euroopaliku hingamise, nii et ka kodanikul sellest reaalset kasu oleks. Avatus, ausus, kord ja heaolu on seni pelgalt kaunid sõnad, millele südametunnistusega poliitikud peavad alles sisu andma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)