Nädala juubilar: Evald Hermaküla 65

URMI REINDE,      06. detsember 2006


Unustamatumaid näitlejaid Evald Hermaküla saanuks 6. detsembril 65-aastaseks. Ta sündis 1941. aastal. Ta leiti pooduna Kadriorust Peeter Esimese maja lähedalt 16. mail 2000.

See enesetapp vapustas Eesti teatriavalikkust. Armastatud, tunnustatud, austusega pärjatud, friikide poolt lugupeetud ja naiste poolt kummardatud – sellisena ei tohtinuks ta valida niisugust lõppu. Sest nii palju oli veel ees!

Loomingulise inimese selline valik tekitab igavesti vastamata küsimusi, millest põhilisim on: miks? Kas me jätsime ta üksi? Isegi täna, Hermakülat meenutades, tundub, et 65, mis see siis ära ei ole! 65, see tähendab ju – nii noor!

Hermaküla oli minekuhetkel Nukuteatri peanäitejuht. Enne seda oli olnud loominguliselt särav elu Vanemuises ja Draamateatris. Näitlejana. Lavastajana. Otsiv ja lõputuid küsimusi esitav. Enamasti vastuseid mitte leidev. Kuid kui palju elamusi pakkuv vaatajale, teatrigurmaanile.

1960-ndatel sai Hermakülast Vanemuises Kaarel Irdi juures teatriuuenduse võtmefiguur. Mati Unt, nüüd juba ka manalamees, on kirjutanud: "Evaldi jaoks polnud teater mitte kommerts, mitte isegi õieti kunst, vaid tee eksistentsiaalsete probleemide käsitlemiseks, tõeotsimiseks."

Unt nimetab Hermakülat teatri "tormiks ja tungiks", ja just sellise tunglevana teda mäletamegi.
"Pärast Vanemuist veetis ta pikki aastaid Eesti Draamateatris, kus ta aga ei liitunud mainstream'iga, vaid ajas edasi oma asja, nagu talle kui süvitsiminevale ja kompromissitule inimesele kohane," ütleb Unt.

Jah, Hermaküla ei hoolinud massikultuurist. Me ei tea, kuidas ta saanuks hakkama tänasel päeval, kus massikultuur on kõikjal, lämmatab ja vohab. Kas ehk siitki ei peaks me otsima üht põhjust, miks ta Kadrioru puude all tagasi tulemata tee leidis? Tunnistab seda ju Untki, kui kirjutab, et "Evald, kellele iga uus lavastus oli ühtlasi uute teatri- ja näitlejavahendite otsinguks, ei leidnud rikkurite «lõõgastumise» (muusikalide ja salongikomöödiate) maailmas enam oma suurele ja raiskavalt heldele isiksusele väärilist kohta".

Evald Hermaküla oli kvaliteet. Eeskuju. Imetlusobjekt. Temas ja tema ümber oli kõik tõeline. Ka valu, masendus ja piin.
Aga eelkõige oli ta vist ikka inimene. Või Inimene. Sest erakordse populaarsuse juures olid talle omased ka inimlikud (et mitte öelda mehelikud) nõrkused. Sellele vaatamata, või hoopis tänu sellele, sündisid suured rollid ja head etendused. Kes mäletab teda avangardistliku Leninina teatrilavalt, kes Rudolfina telelavastusest "Rudolf ja Irma", kes tema lavastusi, kes filmirolle.
Hermaküla lugu on läinud. Aga ta nimi elab veel.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)