Pelmeenid ja pirukad valimiste ajal

 Iga „Puškinis“ nauditud suutäis viib meid ligemale ehedale lõimumisele, sest meie murrangujärgne lõimumine pole ju olnud mitte aus lõimumine, vaid hoopis varasemate heade inimsuhete purustamine ehk antilõimumine – kättemaksulise ja sõnaosava ässitustöö tulemusena.

Paljud segaperede lapsed on eriti traagilises olukorras, sest keda eelistada – ema või isa? Lapsed sünnivad armastusest ja inimesed ei lahkuks, kui riik neid mutrikestena ei kohtleks. Igatahes need seadused, mis lõid Eesti Vabariigis kodutuse ja kodumaatuse, ligimesearmastust kindlasti ei soosi.

Taastudes lõi Eesti Vabariik küüditamisaegse õhkkonna

Esmakordselt võib kohvikus „Puškin“ Tallinnas Narva maanteel otsida oma  „Õnnelikku pelmeeni“ ajal, kui on avatud ka „Edgari kohvik“, kust loodetakse samuti õnnepirukat. Tuhandete õnnelootus purustati ju eelkõige kahe suure kampaaniaga (omandireform ja kodakondsusseadus), mis pidid justkui heastama staliniaegseid kuritegusid, aga tegelikult taastasid hoopis küüditamisaegse õhkkonna.

 13. juunil 1991 kirja pandud  read, et „omandireformiga ei tohi kahjustada teiste isikute seadustega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut“, muudeti isamaalise valitsuse ajal traagiliseks farsiks. Seadusesse lisati üha uusi punkte ja paragrahve, mis võimaldasid suurepärast „musta äri“ eestlaste kodudega. Niisugune võlutrikk ühe seadusega oli suuresti võimalik tänu kohalike stalinistide kättemaksulistele järglastele. Tuhanded omandireformi ohvrid kannatavad tänase päevani, otsekui jätkuks Stalini aeg ikka veel.

 Sundüürnik Liina Kulles kirjutab oma mälestustes, et ta jäi oma kodust ilma pärast 15 aastat kestnud kohtuprotsessi, mis tekitas tunde, et Eesti kohtus pole tõde tähtis: „Ma hakkasin end tundma väljatõugatuna – paariana. Tundsin, et minu riik ei hooli minust... Tahtsin ainult Eestist ära.“

Mitte poliitika, vaid sõim

Inimesi on võimatu kodumaal hoida vihakõnedega, vaid hoopis teiste tegudega, ka kõige argisematega. Meie noori õpetatakse praegu kahjuks ainult vastandamise vaimus, et Eestit veel rohkem lõhestada.  „Poliitika“ pole meil muutunud mitte üksnes muusikaliks „Savisaar“, vaid vahel lihtsalt ropuks sõimuks. Ehk just seepärast õpetatakse poliitikapõlgajaid, et valige Riigikokku sümpaatseid inimesi.

Mina tahaksin hoiatada vastupidi: oh ei, ärge tehke seda mingil juhul, sest niigi on valimised muutunud võhikute jaoks peaaegu iludusvõistluseks! Kui oleks vaja valida andekat kirjanikku, siis eelistaksin ma tõesti igati sümpaatset Paul-Eerik Rummot, aga kindlasti ei eelistaks ma tema Reformi-partei poliitikat, sest nende edasisel juhtimisel kaoks eestlane koos oma keele ja kultuuriga maamunalt.

 Samuti ei eelistaks ma kunagi võluvat naeratajat Indrek Tarandit, kes pole täitnud oma lubadust Ansipi Brüsseli-karjääri takistamise kohta, aga loodab nüüd ühe propgandistliku muusikali abil „vistriku mädast puhtaks pigistada“. Kuhu see meid viiks? Kas äkki mitte uus-stalinistlikku vaenuaega, millel pole midagi ühist Eesti Vabariigi järjepidevuse taastamisega, sest osa mõjukaid poliitikuid on ju vabariigikukutajate ehk stalinitervitajate otsesed järglased? Ja lõppude lõpuks lausa kolmandasse maailmasõtta?

 Eestlane on küll õnneks alati olnud sedavõrd arukas, et suudab lõpuks siiski oma peaga mõtlema hakata. Nii kirjutab nooruke Kirsti Vainküla Eesti Ekspressis (4.02.2015): „Õige mees on see, kes ütleb, et Savisaar on tropp. See töötab. On popp.“ Ja lisab: „Valimistel on tähtis võita. Väärikuse tõmbame võlla.“ Jah, tark  ja väärikas abikaasa jätab truudusetu mehe õigeaegselt maha, mitte ei peta kättemaksuks tuhandeid valijaid, kes ei saa teda valelike lubadustega saavutatud Brüsseli-karjääri eest kohtusse anda.

 Tartu kunstinäitus holokaustist ja muusikal „Savisaar“ on ju ses suhtes sarnased, et „naljakas“ peab olema teiste inimeste mõnitamine. Ka koonduslaagri valvurite meelest oli see sageli lõbus, kui vange enne gaasitamist piinati. Oli lõbus, kui inimesi Siberisse saadeti. Või kui neid äkki lindpriideks ja kodumaatuteks muudeti. See kõik on üpris madal lõbu teiste kannatuste arvel.

Kes pärast naerab, naerab paremini

„Venemeelsust“ rünnates võib näiteks sõimata mitte üksnes venekeelseid kaasmaalasi, vaid kogu Keskerakonda, kus püütakse siiski tervet mõistust säilitada – sest meie argipäev pole uhke arvutimäng koos NATO sõjalennukitega, vaid lisaks ilukõnedele on vaja ka südant ja hinge. Praeguste naerjate puhul pole ju veel selge, kas mitte just neid vaenlase rakett kõigepealt tükkideks ei rebi.

Ärgem seepärast eelistagem neid kõnepidajaid, kelle õnnelikud kõned on meie õnnetuse põhjuseks, vaid neid, kes on oma tegudega tõestanud, et nad tahavad muuta Eesti uuesti sõbralikuks ja ühtehoidvaks riigiks. Niisugust ideed kandis Balti kett, kus seisid koos nii eestlased kui ka venelased, nii kommunistid kui ka dissidendid. See hetk oli suure unelma algus, mis uusstalinistlike seadusetrikitajate poolt kahjuks täpselt samuti verepisaratesse uputati nagu nende esivanemate poolt neljakümnendatel. Võidelgem selle ebaõigluse vastu  kõik koos, ainult nii me lõpuks võidame, sest üksi ahastades või välismaale põgenedes kaotame kindlalt.

 Muide, „Puškini“ kohvikus viiakse veebruarikuise festivali ajal iga päev läbi aktsioon „Õnnelik pelmeen“. See, kelle taldrikule satub ebatavalise täidisega pelmeen, saab kingituseks magussöögi.

Valija magustoidu kindlustaks aga see, kui ta astuks läbi kas „Edgari kohvikust“ või süveneks parteide tegudesse, mitte üksnes kaunitesse lubadustesse. Kui seda ei viitsita, jäädakse ilma mitte üksnes õnnepirukast ja  õnnepelmeenist, vaid ka õnnelikust Eestist.

REET KUDU, kirjanik

Jaga |