Nädala juubilar BENITO MUSSOLINI 130

Tema sepaametit pidanud sotsialistist isa kireks oli poliitikat tutvustades sotsialistlikke väärtushinnanguid sisendada ka oma pojale, kes neist vaimustus. Isa pani pojale nimeks Benito - Mehhiko kuulsa vasakpoolse revolutsionääri president Benito Juárezi järgi. Muide, oma keskmised nimed sai tulevane Itaalia riigijuht kuulsatelt itaallastest sotsialistidelt Amilcare Ciprianilt ja Andrea Costalt. Väike Benito armastas oma isa.

Koolikiusajast naistemees

Benito Amilcare Andrea Mussolini hakkas päris hilja rääkima ja vanemad olid algul tema pärast lausa mures, kahtlustades, et nende laps võib olla tumm. Nagu hiljem selgus, puudus isa ja ema hirmudel alus, sest oraator Mussolinit sai tundma terve maailm. Samas kujunes temast vägagi ebakindel inimene. Kuvandi endast kui meisterlikust ja enesekindlast kõnemehest lõi ta hiljem selleks, et oma sisemisi ebakõlasid varjata.

Nooruke Mussolini oli usin koolikiusaja, mis võis tuleneda sellest, et ta ei saanud oma isalt piisavalt vastuarmastust. Lisaks oli noorel Mussolinil kombeks inimesi kirikus palvuse ajal sadistlikult näpistada, et näha neid nutmas. Väljaspool pühakoda loopis ta neid veel ka kividega. Benito juhtis kohalike külapoistejõukude vahelisi kaklusi ja olevat saanud päris meisterlikuks mõõklejaks. 11-aastaselt lõi ta kaasõpilast taskunoaga ja visati seepeale koolist välja.

17-aastaselt tärkas Benitol huvi vastassugupoole vastu ja temast sai lõbumajade tihe külaline. Lisaks oli tal palju tüdruksõpru, kelle vastu ta oli aga jõhker (ühele neist lõi noa kätte), ent neidudele ta sellest hoolimata meeldis.

Sotsialist Mussolini

Kui Mussolini elas aastatel 1902-1904 Šveitsis, kuvas ta end avalikkusele vasakpoolse intellektuaalina ja tegi kaastööd sotsialistlikule häälekandjale L'Avvenire del Lavoratore („Töölise tulevik"). Pärast kaheaastast teenistust Itaalia armees jätkas sotsialist Mussolini tööd õpetaja ja ajakirjanikuna. Oma artiklites ja kõnedes ülistas ta vägivaldset revolutsiooni ja kommunist Karl Marxi. Loomulikult ei sallinud ta tõelise vasakpoolse internatsionalistina silmaotsaski patriotismi. Reisilaeva Titanic põhjamineku aastal (1912) sai Mussolinist Itaalia Sotsialistliku Partei ametliku häälekandja Avanti! („Edasi!") toimetaja. Muide, just kirjutavas pressis töötades märkas Mussolini, et rahvast on meedia abil imelihtne ära lollitada, rahvahulkadega manipuleerida, sest inimesed usuvad kõike, mida ajalehes kirjutatakse või raadios räägitakse.

Sotsialistlik partei oli kindlal seisukohal, et Itaalia peab maailmasõjas jääma neutraalseks. Selline patsifistlik positsioon ei sobinud aga Mussolinile, kes asus agaralt seda ründama, mistõttu sotsialistid ta lõpuks endi hulgast välja viskasid.

Fašist Mussolini

Kui suur sõda sai läbi, kadus ka sotsialist Mussolini. 1919. aastal tegi ta ideoloogilise kannapöörde, asutades sõjaveteranidest Itaalia Fašistliku Liikumise (Fascio di Combattimento 'võitlusliit'), millest hiljem kujunes sama maailmavaadet kandev partei.

Kuna Itaalia mitte-fašistlike poliitiliste jõudude suhetes valitses täielik peataolek, pakkus Itaalia kuningas 1922. aastal Mussolinile peaministri ametikohta, võimalusega moodustada koalitsioonivalitsus. Rahumeelne võimu ületulek aga propagandagurust duce'le kohe kuidagi ei sobinud - tema tahtis võimast jõudemonstratsiooni. Massid peavad ikka nägema, kuidas ta võimu jõuga üle võtab! Kuna riigis oli poliitiline kaos, ühines ta, peaministriamet samahästi kui taskus, Rooma tänavail olnud märatsejatega, pidas vihaseid kõnesid, et oleks hiljem võimalik neid sündmusi mütologiseeritult oma propagandas ära kasutada.

Valitsusjuht Mussolini alustas kohe fašistlike ümberkorraldustega. Ta kärpis märkimisväärselt kohtusüsteemi võimu ja viis ajakirjanduse raudse tsensuuri alla. Muide, kui sotsialist Mussolini oli tsensuuri vastu, siis fašistist peaministril sai sellest üks võimu alustalasid. Ta vaatas isiklikult igal hommikul läbi 30 ajalehte, tehes neisse sinise ja punase pliiatsiga märkusi lubatu ja mitte-lubatu kohta. Lisaks alustas Mussolini oma poliitiliste oponentide massilisi vahistamisi.

Seda kõike tegi ta veel parlamentaarse demokraatia raamistikus, sest diktaatoriks kuulutas Mussolini enda alles 1925. aastal. Opositsioonist sai Itaalias illegaalne nähtus. Keegi ei võinud veidikenegi kõrgemal ametipostil töötada, kui ta ei kuulunud ainsasse lubatud erakonda - fašistlikusse parteisse.

Mussolini kaotas kohalike omavalitsuste valimised, taastas surmanuhtluse poliitiliste kuritegude eest, viskas parlamendist välja üle 100 rahvasaadiku, mitmekordistas salapolitsei mõjuvõimu maha surumaks valitsusvastaseid meeleolusid ja tegusid.

Mussolini põlgas teda jumaldavat Hitlerit

Mussolini nägi endas uut Julius Caesarit, kes taastab Rooma impeeriumi. Teda jumaldav Adolf Hitler talle ei meeldinud, ja Mussolini kutsus sakslasi barbariteks. Ometi oli just Hitler see, kes ta 1943. aastal Itaalias vangistusest päästis ja Saksamaa poolt okupeeritud Põhja-Itaalias nukuvalitsust juhtima pani. Aprillis 1945 üritas Mussolini veelgi enam põhja poole põgeneda, aga Itaalia partisanid said duce kätte, poosid ta maalilise Como järve kaldal üles ja riputasid surnukeha, pea alaspidi, rahvale näitamiseks Milanos üles.

Selline surm ja laibamõnitamine ajas ka Hitlerile hirmu peale, mistõttu olevatki ta enesetapu kasuks otsustanud.

Oma äärmustes ongi kommunism ja fašism tegelikult üpriski sarnased. Eks ole totaalsed poliitilised värvimuutused saanud tavaks ka meie kodusel Maarjamaal. Vihkamisest pidi olema vaid üks samm armastuseni, ja ka vastupidi. Mis siis imestada, kui mõnest endisest tõsikeskerakondlasest saab üleöö paduparempoolne? Mussolini oli kahtlemata suur isiksus ja suutis oma rolli kuni lõpuni usutavalt välja kanda, aga kas meie endised kaasparteilased seda suudavad? Lõpuks otsustab iga poliitiku saatuse vastus üheleainsale küsimusele: kas rahvas usub teda?

PRIIT KUTSER

Jaga |