Nädala juubilar Mihhail Bronštein 95

Eelmise sajandi 50-ndatel ja 60-ndatel aastatel kogunes Tartu Ülikooli juurde terve hulk, siis veel küllalt noori, kuid andekaid teadlasi. Filosoofid Leonid Stolovitš ja Rem Blum, filoloogiadoktor Zara Mints ning tema abikaasa, kõigile hästi tuntud semiootik ja kirjandusteadlane Juri Lotman.

Oli nende hulgas ka Mihhail Bronštein, kes peaaegu kolmkümmend aastat juhatas Tartu Riikliku Ülikooli poliitökonoomia kateedrit. Tema käe all on tuule tiibadesse saanud päris mitu põlvkonda Eesti majandustegelasi. Kuid samas ei ütle tänastele eestlastele Bronšteini nimi suurt midagi, teda teavad ehk vanema põlvkonna esindajad, kes mäletavad veel Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ning uue vabariigi majanduse kujundamist.

Miks on unustatud akadeemik Bronšteini teened nii Nõukogude Eesti kui ka noore Eesti Vabariigi majanduse arengus?

Just Bronštein töötas oma kolleegidega välja ning surus Moskvas läbi eritingimused Eesti NSV põllumajandusele. Paljud mäletavad veel, et Eesti põllumeeste palgad ja elutingimused erinesid vägagi Nõukogude Liidu teiste piirkondade omadest. Samal ajal, kui paljudes piirkondades olid kolhoosnikud ja sovhoosnikud praktiliselt sunnismaised, rääkimata Kesk-Aasia liiduvabariikides lokanud omalaadsest korrast, olid Eesti põllumeeste palgad paljudes kohtades suuremad isegi kvalifitseeritud tööliste palkadest, rääkimata elutingimustest.

Bronštein ise oleks aga oma novaatorluse eest peaaegu ülikoolis kateedrist ilma jäänud, kuid sellised Eesti põllumeestele loodud soodsad tingimused õigustasid end täielikult, ning 1980-ndatel hakkas meie põllumajandus oma tootlikkuselt Euroopa naabritele kanna peale astuma.

Tõsi küll, tänaseks on tehtud kõik, et Eesti Vabariik agraarriikide hulgast välja arvata. Meie põllumajandus eksisteerib siiski eestlasele omase jonniga mingis paralleelruumis ning Euroopa Liidu fondid võimaldavad ettevõtlikemail ära elada ning vahel isegi võid leiva peale  määrida.

1989–1991, Eesti Vabariigi kujunemise aastail, oli akadeemik Bronštein NSV Liidu Ülemnõukogu saadik ning toetas kõigi oma võimalustega Eesti taasiseseisvumist. Ta oli kindlal seisukohal, et Eesti peab liikuma Läände, kuid samas peaks igati ära kasutama oma geograafilisi ning ajaloolisi iseärasusi ning säilitama heanaaberlikud suhted Venemaaga. Bronštein oli esimene, kes hakkas rääkima Eestist kui sillast ida ja lääne vahel. Loogilise jätkuna konsulteeris ta aastatel 1991–1995, ajal, mil noore Eesti Vabariigi majandus jalule tõusis, Moskvas Eesti saatkonda majandusküsimustes, hiljem aga Eesti valitsust transiidiga seotud küsimustes.

2007. aasta aprillis toimunud Pronkssõduri teisaldamine andis Eesti majandusele tugeva hoobi, kuid  samas võimaldas Andrus Ansipil ning Reformierakonnal valimistel kõiki teisi parteisid mütsiga lüüa. Ansipi argument oli selline, et kui Eesti kaotaks isegi poole oma transiidikäibest, siis majandus tervikuna seda isegi ei märkaks. Eesti transiidikäive vähenes ainult kuni 40 protsenti, kuid majandus märkas seda küllalt oluliselt. Samas summutasid rahvuslaste hurraahüüded kõik majanduse oiged; pealegi juhtis aasta pärast plahvatanud hüpoteeklaenude seebimull tähelepanu Pronkssõdurilt inimeste igapäevasele äraelamisele.

Akadeemik Bronšteini jaoks oli Pronkssõduri epopöa kahekordselt valus teema. Vähe sellest, et tema aastatepikkune transiidisüsteemi ülesehitus sai tugeva maksahaagi; see sündmus puudutas teda isiklikult ja väga valusalt. Esiteks on Mihhail Bronštein Punaarmee veteran, kes tegi sõja kaasa algusest kuni lõpuni; teiseks on ta rahvuselt juut. Juudid aga võtavad igasuguseid fašismi õigustavaid ilminguid väga isiklikult. Rääkisin temaga umbes kümme aastat tagasi sel teemal ja tõin talle üldlevinud argumendi, et mõningate eestlaste meelest võrdsustus Pronkssõdur okupandiga, aga SS-is väidetavasti võideldud ka Eesti vabaduse eest.

Mäletan, et Bronštein vaatas mulle pikalt oma natukene kurbade silmadega otsa ja jutustas mulle loo, kuidas ta sõja lõpuaastal oli oma väeüksusega Saksamaal hõivanud ühe Wehrmachti staabi. Aega oli piisavalt ning et lihvida oma saksa keele oskust, lugenud ta läbi staabist leitud sakslaste direktiive ning ettekirjutusi, alustades „Mein Kampfist“. Ta rääkis, et see, millise saatuse – täieliku hävitamise – olid sakslased kavandanud slaavlastele ja juutidele, on kõigile teada. See aga, et eestlased ja teised baltlased olid määratud väljasaatmisele töölaagritesse ning nende tulevik oli olla peremeesrahva – sakslaste – orjad, seda meil mõningad „rahvuslased“ meenutada ei taha, kuigi ränk tegelikkus see pole mitte mingi saladus ning oli ka siis kõigile teada. Järelikult on Saksa sõjaväes teeninud eesti vabatahtlikke nimetada vabadusvõitlejateks, pehmelt öelda, absurdne. Tahes-tahtmata pidin temaga nõustuma.

Tänaseks on Eestist lahkunud tohutu kogus inimesi. Suhteid Venemaaga võib nimetada lausa hüsteerilisteks, ja selge on see, et vähemalt lähiajal need suhted ei normaliseeru – liigagi tõsised jõud hoiavad need konfliktikolded hõõgvel. Võitluseks tuuleveskitega pole 95-aastasel akadeemikul täna enam nähtavasti jõudu, ja arvatavasti on ka huvi selle vastu kadunud.

IVARI  VEE

Jaga |