Kuidas meedia sensatsiooni sünnitab?

TOIVO TOOTSEN,      13. november 2002


Nüüd oskan sellele küsimusele vastata, kuna sain oma nahal tunda, kuidas eesti ajakirjandus pseudouudiseid ilmale toob ja sõnamulinaga internetiportaale täidab.

Kümmekond päeva tagasi ilmus Urmi Reinde koostatud raamat "Vilja Savisaar - ema, kes võitis". Selles raamatus on materjalid nn rongaema protsessi kohta, mis ajakirjanduses siiani laineid lööb.

Õpetlik raamat sõnavabadusest

Raamatus on ära trükitud ka kõik kohtulahendid. Eriti õpetlik oli tutvuda ligi kolmekümne-leheküljelise Euroopa kohtu otsusega, kus üksipulgi lahati sõnavabaduse küsimust. Otsuses tõdeti, et igaühel on sõnavabadus, kuid sõnavabadust võib piirata riikliku julgeoleku ja üksikisiku reputatsiooni kaitsmise huvides.
Kogu see arutelu oli väga õpetlik ajakirjanduseetika seisukohalt, sestap siis kirjutasingi oma artiklis, mis ilmus kolmapäeval ajalehes Kesknädal: "See on väga õpetlik raamat ja ma arvan, et ajakirjanduse õppejõud teevad targalt, kui lülitavad selle raamatu oma õppematerjalide hulka… see on vajalik ka ajakirjanikele, et panna neid mõtlema selle üle, kust läheb piir sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse, au, väärikuse, reputatsiooni ja õiguste kaitse vahel."
BNSi uudistetegijal ilmselt erilisi uudiseid polnud. Aga uudiseid pidi olema, ja tema pidi neid tootma. Kust uudiseid saab? Tavaliselt ajakirjandusest endast… Sirvides Kesknädalat, sattus ta minu artiklile. Sündis uudis pealkirjaga "Riigikogu liige soovitab Vilja Savisaare raamatut õpikuks". Panete tähele - soovitus võtta raamat õppematerjalide hulka muutus juba soovituseks võtta raamat õpikuks! Urmi Reinde koostatud raamatut, millest jutt, polnud ta ilmselt käeski hoidnud, lugemisest rääkimata.

Arvamus lugemata raamatu kohta

DELFI paigutas umbes sama materjali oma portaali pealkirjaga "Tootsen soovitab Savisaare raamatut õpikuks". DELFI kommentaatorid ei lugenud ilmselt raamatut, minu artiklit ega arvatavasti ka portaalis olnud artiklit. Autoreile piisas ainult pealkirjast, kus oli Savisaare nimi, et raevunult kommenteerima tormata. Enamikule polnud ilmselt seegi selge, kummast Savisaarest jutt on.
Ilmselt DELFI rohketest kommentaaridest innustatuna ilmus neljapäevases SL Õhtulehes viiendal leheküljel juba üsna tähelepanu äratav ja sensatsioonimaiguline toimetuse artikkel "Eestis tekkimas isikukultus?" Õhtulehe kümnendal leheküljel, kus kirjas toimetuse arvamus - juhtkiri, on aga asi SL Õhtulehe ajakirjanikele juba täiesti üheselt selge. Rasvane pealkiri kuulutab ISIKUKULTUS. Ei mingit küsimärki enam. Tootsen propageerib Savisaare isiku kultust! Minu soovitusest võtta Urmi Reinde raamat õppematerjali hulka on saanud juba "Tootseni avaldus lülitada üllitis "Vilja Savisaar - ema, kes võitis" ülikoolides ajakirjanduse eriala õpikuks!" Ja karm tõdemus - "see viib Eesti pika sammu Kesk-Aasia riikide suunas". Sensatsioon on sündinud! Ja veel nii vägev, et seda sai toetada koguni karikatuuriga. Ühest tagasihoidlikust soovitusest sündis Eesti kõige loetavamas lehes kolm üllitist, millest ühelgi ei ole tegelikult pisematki pistmist sellega, mida Tootsen tegelikult ütles või millest kogumik kirjutab!
See juhtum oleks ajakirjandustudengitele üsna õpetlik - kuidas tekitada ajakirjanduslikku sensatsiooni. Arutada võiks ka selle üle, kui eetiline selline "sensatsioonide" tootmine on.
Aga mainitud raamatu, eriti selles oleva Euroopa kohtu otsuse, soovitan ajakirjanikel ikkagi läbi lugeda. See hoiab tulevikus kindlasti kokku teie omanike või teie enda raha. Uskuge mind - kahjunõuded hakkavad tulema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)