Iraak Iraagis käinu silma läbi

RALF R. PARVE,      09. november 2005


Intervjuu

Eelmises Kesknädalas ilmus Iraagi sõja teemal intervjuu Riigikogu riigikaitse komisjoni esimehe Toivo Tootseniga. Muuhulgas lausus ta: „Iraagi põhiseaduslik valitsus ütleb tulevikus ise, millisel kujul nemad tahavad abi saada, kas sõjalist või majanduslikku, ja kui palju selle juures vajatakse tuge teistelt riikidelt. Eestil on palutud jätkata missiooni veel kaks aastat."

Intervjuus kajastus seegi, et mitme küsitluse kohaselt suhtub enamik vastanutest Iraagi missiooni pikendamisse pigem negatiivselt. USA rahvas ei toeta suures ulatuses ameeriklaste sealviibimist. Ka iraaklased ei poolda võõrvägede kohalolekut.
Iraagi missiooniga seonduvalt palus Kesknädal intervjuu Kaitseliidu välis- ja avalike suhete osakonna juhilt, kapten Neeme Brusilt, kes esimese Kaitseliidu tegevteenistuse ohvitserina viibis eelmise aasta detsembrikuust selle aasta jaanipäevani välismissioonil Iraagis. Tema ülesandeks oli Iraagi koalitsioonijõudude teavitustöö.

Eesti osaleb rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel alates 1995. aastast nii NATO, ÜRO, ELi kui teiste rahvusvaheliste organisatsioonide egiidi all. Missioonidel on osalenud kokku üle 1300 kaitseväelase. Mis viib noori mehi, relv käes, võõrale maale?
Millegipärast arvatakse, et raha. Võin kinnitada, et see pole kõige olulisem argument. Mehed on vabatahtlikult astunud Kaitsejõudude teenistusse ja õpivad kutselisteks sõjaväelasteks. Iga professionaal tahab kogeda seda tegelikku olukorda, milleks teda on õpetatud ja ette valmistatud. Tahetakse oma oskused sõjaväelasena proovile panna. Huvi välismissioonidel osaleda on üsna suur.
Teatavasti ei sekku kaitsevägi poliitikasse. Sõjaväelased täidavad poliitikute vastu võetavaid otsuseid ja on nende otsuste täitmiseks valmis.

Millised on Eesti sõdurid Iraagis?
Külmaverelised, tasakaalukad ja targad. Ameeriklased andsid meie jalaväerühma raadiokutsungi nimeks "stone" (kivi). See nimetus ise on juba kõrge hinnang ja näitab lugupidavat suhtumist meie poistesse.
Minu Iraagis viibimise ajal moodustasid meie ESTPLA 10 lahinguüksusest kolmandiku vene rahvusest noormehed. Väga hea väljaõppega professionaalid, kes valdavad eesti ja inglise keelt. Võib tõdeda, et kaitseväeteenistus ja välismissioonid on parimaks integratsiooni- ja keeleõppevõimaluseks. Toimib lausa sajaprotsendiliselt.
Rahvusvahelist koostööd on Eestil kõiges vaja. Ka sõjalises valdkonnas. Nimetagem siinkohal jalaväe koostööd tankide osavõtul sõjalistes operatsioonides. Meil teatavasti tanke pole, ent rahvusvahelistes kriisipiirkondades olles tuleb osata nendega koos liikuda.
Üle 1300 Eesti kaitseväelase on osalenud rahvusvahelistes operatsioonides. Nemad moodustavad korraliku karastuse ja väljaõppe saanutena meie kaitseväe tuumiku.
Meie missiooni kuulub nüüd ka Iraagi sõdurite väljaõpetamine, seda juba NATO raames.

Ajakirjanduses on nimetatud Iraagis viibivaid koalitsioonijõudude sõdureid okupantideks, kõneldud on ka Iraagi vastupanuvõitlusest. Mida arvate Teie?
Iraaklased soovivad elada oma igapäevast elu, töötada, mis nende eluviisi kohaselt tähendab peaasjalikult kauplemist ja kaubitsemist. Iraagi praegune armee, politsei ja rahvuskaart ei suuda korda hoida. Seepärast ongi veel võõrvägede kohalolek vajalik. Nad ei saa ise hakkama. Iraaklane tähtsustab esmalt pere, seejärel klanni ja alles siis tuleb riik.
Meie poistega patrullteenistuses viibides nägin, et tavalised iraaklased suhtusid kõigisse koalitsioonisõduritesse sõbralikult.
Okupatsioonist ei saa rääkida – viibime ju Iraagis ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel. Niinimetatud vastupanuvõitlus Iraagis on aga puhas banditism. Omad tapavad omi.
Hiljaaegu avaldati USA armee raport. Selle kohaselt on alates 2004. aasta 1. jaanuarist kuni 2005. aasta 16. septembrini saanud mässuliste korraldatud terrorirünnakutes surma või viga 26 000 iraaklast. See ei ole vastupanuvõitlus – see on banditism.

Teil on kindlasti rohkesti näiteid, et seda õudust kirjeldada?
Eesti jalaväerühma ülesandeks on muu hulgas autode läbiotsimine, sest enesetapjad valmistavad autopomme. Auto laetakse näiteks täis suurtükimürske, rooli istub valgesse rõivastunud ja end puhtaks pesnud mees, kes sõidab suitsiidirünnakule ja sealt otse Allahi juurde.
Näited? Pommiautoga sõidetakse mosheesse, kus see plahvatab, surma saab 60 palvetanut. Ameerika sõduritel on saanud kombeks kostitada Iraagi lapsi kommidega. Tank peatub, sellest väljuvad sõdurid, kelle piiravad sisse väikesed, mustapäised ilusad lapsed. Sõdurid jagavad kommi. Äkki kihutab kohale auto, kõlab plahvatus, tükkideks rebitakse 30 last. On see vabadusvõitlus või banditism? Kusjuures Ameerika tankil said kannatada vaid suunatuled.
Taoliste rünnakute põhitegijateks on al Quaida terroristid.
Iraagis missioonil viibinuna olen saanud otsese ja moonutamata pildi toimuvast. Täpsema ja konkreetsema kui Eestis mõnusas ja ohutus toas istuvad ajakirjanikud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)