Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kas hüpata õnnest või hüpata alla?

ENNO SELIRAND,      07. september 2005


Ühel hallil päeval pead paraku tunnistama, et sa ei ole Baari-Karla ega Seebi-Hannes, ammugi mitte missivõistluse beib. Halastamatu reaalsus lämmatab. Lootused on otsas, elul pole mõtet. Sära puudub.

Eesti on uhke oma TV seepide ja reality show´de üle. Meie enda omad! Tõsi, oma on parem kui võõras, kuid kas säärast päris oma on ikka vaja?
Psühholoogid teavad, et inimesed vajavad kangelasi, kangelaslugusid, muinasjutte ja legende. Mida karmimaks ja okkalisemaks muutub kapitalistliku maailma reaalsus, mida argisemaks läheb argipäev, seda enam otsitakse hingekosutust ulmas.
Võimetus taluda karmi argipäeva sunnib haarama narkootikumide järele, paremal juhul süvenema televisiooni, võõrastesse eludesse, milleks sobivad kõikvõimalikud sarjad. Olgu siis tõsielusari või seep, sa leiad, kellega end samastada ja kellele neis seeriates kaasa elada.

Ulmadele järgneb halastamatu reaalsus
Joobes või ulmas on paraku ainult üks viga – see seisund lõpeb enamasti enne kui elu. Ulma lahkudes astub asemele tühjus ja kassiahastus. Tuletage meelde pidustustejärgset hommikut! Halastamatu reaalsus on oodanud sind, hambad irevil, ja ajal, mil sa olid ulmas, sättis see sulle oskuslikult valusaid püüniseid. Itsitades ootab hall argisus, kuni sa neisse takistustesse komistad. Kõiges muus võid sa kahelda, kuid mitte selles, et sa neisse ei komistagi. Sa ei pääse elu reaalsuse eest kuskile. Ole kui tahes hea lippaja, kätte saab see su niikuinii.
Miks inimesed põgenevad ulmadesse? Miks nad vahivad neid mõistlikule inimesele nii tobedana tunduvaid show´sid? Vastus on lihtne – nad ei ole nõus reaalsusega. Kuid selle muutmiseks puuduvad võimalused. Selleks, et saada lahti hammustavast, ilkuvast reaalsusest, nauditakse seepe, ahmitakse kaasaegseid muinasjutte võluritest, lohedest, kama kõik, millest – peaasi, et ei peaks vaatama peeglisse, kus paistab vastu veritsev, siniseks löödud silmaga lõust. Ühel hallil päeval pead sa tunnistama, et sa ei ole Baari-Karla või Seebi-Hannes, ammugi mitte missivõistluse beib. Halastamatu reaalsus lämmatab. Lootused on otsas, elul pole mõtet. Sära puudub.
Pole inimesi, kes sulle otsa vaataksid. Ammugi ei kohtle sind keegi kui lugupeetud ja armastatud isikut. Nii sulle pärast ulmade lahkumist vähemasti tundub. Reaalselt on siiski head inimesed olemas. Kas või ema-isa. Kuid vastuolu loodetu ja oleva vahel näib nii röögatu, et võtab igasuguse tahte edasi elada.

Enesetapp on jalgalaskmine
Enesetapp on nõrkuse tunnus. Selle asemel et elule näkku vaadata, joostakse minema.
Samas on see ühiskonnale etteheide. On lastud tekkida olukord, kus noor inimene tunneb end kasutuna. Vajalikkuse ja tulevikulootuste puudumine viib sageli inimesed ekstreemse valikuni.
Enesetapp ei lahenda, vaid tekitab probleeme. Kirstu juures itkemine ei maksa sentigi. Eluajal oleks olnud vaja hetkeks seisatada ja inimesele silma vaadata. Või veelgi parem, korragi tema ümbert kinni võtta ja öelda, et ta on kallis. Eesti rahvast on nii vähe, et me peaksime suutma isegi riiklikul tasandil iga isikuni jõuda, rääkimata inimlikust tasandist.
Enesetapjad teevad veel ühe valearvestuse. Nad loodavad, et saavad oma surmaga elule hoolimatuse eest kätte maksta. Kuid nagu ütles J. B. Shaw: „Surm säästab meid halvima nägemisest. See ei näita, kui kiiresti read meie langemise järel kokku tõmbuvad."
Mida öelda eestlastele kui enesetapumaiale rahvale? Armastage üksteist. Viha ja tigedus ei aita elada, ammugi surra. Naeratus, armastus ja rõõm on ainsad, mida tuleb elus otsida ja luua.
Ka kõige jubedamas elus on midagi head. Sa pead selle vaid ära ootama ja leidma. Vaata vähem seepe ja igasugu show´sid, vaata rohkem inimestele otsa ja silma, siis avastad õnne lätted ja jalg ei tõuse alla hüppama, vaid rõõmust kalpsama.
Mida teevad reality show´d tegelastega ja mis neist pärast kaamerate seiskumist järele jääb, sellest võiks mõni teine kord kõnelda, sest Eestis on need „oma asjad" alles uued. Ja juba traagilised.

Mida öelda eestlastele kui enesetapumaiale rahvale? Armastage üksteist.

Viimati muudetud: 07.09.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail