Eesti kokkulepe sünnib raskelt

KÜLLO ARJAKAS,      29. oktoober 2003


Arutelu ühiskondliku kokkuleppe üle jääb veel pikaks ajaks avalikkuse huviorbiiti. See teema on oluline ka Eesti Keskerakonnale, ehkki erakond allakirjutatud leppega ei ühinenud, vähemasti mitte veel praegu ja praegusel kujul. Miks?

Kindlasti tunnustame suurt tööd, mida tehti kokkuleppe ideestiku läbitöötamisel ja erinevate osapoolte vahel konsensuse otsimisel. Keskerakond ei ole kogu ettevõtmist halvustanud ega naeruvääristanud a la Luukase evangeelium jm, mis meediast korduvalt läbi käis.

Midagi olulist jäi puudu
Tagasivaatavalt võib kinnitada, et erakond osales täiel määral kokkuleppe väljatöötamise protsessis: alates üksikasjalikest vastustest Ühiskondliku Kokkuleppe Sihtasutuse ulatuslikele ankeetküsitlustele kuni osalemiseni kõikidel foorumitel. Tegime tööd kaasa alates mitmekümnest konkreetsest parandusettepanekust (mille sõnastasime väga täpselt) kuni sihtasutuse tähelepanu juhtimiseni kokkuleppe lepinguprojektiga seonduvatele üldistele probleemidele. Erakonna juhatus arutas leppe arenguprotsessi mitu korda. Ometi jäi midagi puudu ja see on kindlasti midagi enamat kui vaid pelk rahulolematus ühe voi teise formuleeringuga.
Idee iseendast on üsna vana. Taolise ühise lepingu vajadusest räägiti juba esimesel Maarahva Kongressil aastaid tagasi, seda arutati Suurettevõtjate Assotsiatsiooni initsiatiivil samuti juba mõnda aega tagasi. Nii see idee võnkus edasi-tagasi, kuni käesoleva aasta algul asus seda vedama president.

Liigne kiirustamine ei toonud edu
Üldise ideega aga ei haakunud ilmsesti kevadest saadik väljakujunenud töövorm ning pealesurutav ajakava: küll on vaja leping allkirjastada kesksuvel, Võidupüha eel, küll hiljemalt 12. septembril, enne euroreferendumit, küll oktoobris.
Väga kirevate osapooltega foorumid näitasid, et leping ei sünni kergelt: igaüks tahtis midagi lisada, igaüks tahtis oma teemat rohutada. Kes kõneles loodushoiust, kes pensionäride elujärje parandamisest, kes vajadusest keelustada abordid, kes sündivuse toetamisest.
Teiste riikide praktikast võime leida erinevaid ühiskondliku kokkuleppe mudeleid. Singapur, Iirimaa, Soome - vähemalt nendest maadest on võimalik eeskuju võtta. Ometi erinevad need maad oma ajaloolise, kultuurilise ja religioosse taustaga meist tunduvalt.
Singapuri puhul tuleb arvestada idamaa tausta, kus rahvas kuulab ametnikke ja tippjuhte ning riigis valitseb üheparteisüsteem.

Iirimaa leping võttis kolm aastat aega
Iirimaa alustas oma lepingutega 1980. aastate keskel ning seal alustati algul vähemaga: esimene leping oli vaid tööandjate, töövõtjate ja valitsuse vahel, eesmärgiga tagada töörahu ja palkade aeglane, ent kindel tõus. Iirimaa lepinguid toetab katoliiklusest tulenev usk paberi jõudu - see on kui pühakiri, mis on kõrgemalt poolt heaks kiidetud.
Kuid isegi Iirimaal läks lepinguga aega kolm aastat ning vahepeal tehti mitmekuiseid pause, et leida erimeelsetele osapooltele sobivaid lahendusi ja neid kinnitavaid sõnastusi. Soomel polegi allkirjastatud lepinguid, ent riigi majanduslik ja poliitiline juhtkond arutab naabermaa arengut puudutavad võtmekohad põhjalikult läbi ning aegamööda tekib seesmine arusaam, et just nii ongi vaja talitada. Selline mudel sobib luterlikule meelelaadile ning soomlase elutervele skepsisele. Vajalikke analüüse ja ajurünnakuid valmistab ette Soome Panga juures juba 1967. aastast tegutsev asutus.
Eesti valis enam-vähem Iirimaa mudeli. Ent algusest peale oli meil subjektide ring laiem: parteid, majandusorganisatsioonid, ametiühingud, kirikute esindus, mittetulundusühingute katusorganisatsioonid, pensionäride organisatsioonid, arstide jt ametiliidud.
Kokkulepitav oli laiaulatuslik: haridus, demograafia ja majandus. Ebaselgeks jäi osapoolte vastutus lepingu elluviimise eest ning ka kontrollimehhanism. Katsed seda konkretiseerida, lepingusse selgeid numbreid panna ning üheselt arusaavat lähenemist leida ei andnud enamasti tulemusi.
Tosi, Keskerakond saavutas mitu olulist tulemust. Pika sõdimise järel läks lepinguprojektist välja reformierakondlik lähenemisviis, et Eesti maksupoliitikat ei muudeta. Sisse ei läinud astmeline tulumaks ega sellesuunaline idee vajadusega kehtestada "euroopalik maksusüsteem". Näiteks panime ette asetada regionaalarengus rõhuasetus just Kagu-Eestisse ja Ida-Virumaale. Lepingu viimasesse varianti joudis see märkega "näiteks Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa". See sonastus veel ei taga, et nii ka läheb.
Sai selgeks, et nii lühikese ajaga kokkukirjutatud, samas ebaselge vastutuse ning jätkumehhanismiga ühiskondlik leping neid suuri ja üllaid eesmärke, mis ettevõtmisele pandi, tõenäoliselt ei täida. Kolme suure parlamendierakonna ning mitme muu organisatsiooni kõrvalejäämine näitas veenvalt, et võimalused seda ellu viia on veelgi väiksemad. Rikkamaks oleme saanud aga kogemuse võrra, et tänases Eestis sünnib kõik raskelt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)