Priit Toobali blogist: Tähelepanekuid Ilvese kõnest

Muidugi on maitseküsimus, kas pidada tähtsamaks kiitust ESM-i ratifitseerimise eest või soovitust justiitsministrit umbusaldada. Minule jäid tema kõnest kõrva kolm punkti, mille kohta võiks küsida - 'r u sure, Tom?

ESITEKS

rääkis Ilves, et taunitav on see, kuidas USA presidendivalimistel minnakse isiklikuks:

„Olen viimasel ajal lugenud päris palju, kuidas presidendivalimisteks valmistuvas USA-s on nii meedia ja poliitikute ning poliitikute omavaheline kurjustamise, mõnitamise ja solvamise eskaleerimine hävitanud võimaluse leida kompromisse, hädavajalikke kompromisse, et seda riiki ja rahvast raskustest välja aidata. Seal võetakse kontekstist välja lauseid ja tümitatakse üksteist ning omavaheline rääkimine muutub võimatuks. Keegi ei kuula enam sisulisi argumente, arutelu asemel on ärapanemise võistlus."

Kui nüüd kerime mõttes aega tagasi aastasse 2006, kui toimus presidendivalimiste kampaania Ilvese ja Arnold Rüütli vahel, siis leiame sealt nii mõndagi, mis oluliselt Ilvese tänaste sõnadega vastuollu läheb.

Meenutan Delfi portaalis 5. septembril 2006 ilmunud avaldust, kus Ilves kirjutab:

„On kahetsusväärne, et Arnold Rüütli taaskandideerimine presidendi ametisse ei lase minevikuvarjudel hajuda ega Eesti inimestel rahulikult eluga edasi minna. Rüütli kandideerimine osatab valusasti neid, kellele said nõukogude süsteemi ajal osaks repressioonid ja kannatused. Samuti tekitab see rahutust ja süümepiinu paljudes, kes peavad end mingil põhjusel kaasosalisteks tegudes, mille eest vastutab üksnes Eesti NSV omaaegne tippjuhtkond."

Kas see siis pole kurjustamine, mõnitamine ja solvamine?

Samuti ei tohi unustada Kadrioru skandaali, nn „kadriorgiat", kus telesaates „Pealtnägija" paljastati, et presidendilossis viibisid president Rüütli teadmata alaealised, kes tarbisid alkoholi ja narkootikume, lugesid salajasi dokumente ning tagatipuks urineerisid riigilipu peale. Vaid mõni kuu hiljem ilmus uudisteportaalis Delfi artikkel „Kadriorgia algataja valetas ja pettis", kust ilmnes, et lossiskandaali „Pealtnägijasse" viinud Marek Paulson valetas ja pettis ning teenis selle pealt raha. Artikli lõpus nenditakse, et sellise skandaali surve all olnuks ülimalt tõenäoline, et Rüütel loobub teiseks ametiajaks kandideerimast. Kellele oli see skandaal aga kõige kasulikum? Ikka konkurendile.

Tuleme nüüd veidi ajas edasi ja jõuame 2011. aasta jaanuarisse, mil ka Eestit hoidis põnevuses Wikileaks. USA saatkonnast lekkinud memodest võis lugeda, et Ilvest ajendas presidendiks kandideerima avalik põlgus Arnold Rüütli suhtes. Ilves seletas, et pidi kandideerima, kuna ei võinud välja kannatada väljavaadet: veel viis aastat Rüütli ning tema „kolhoosiesimehe mentaliteediga".

Lisaks tuletan meelde, kuidas Ilvese „kampaaniameeskond" Rüütli dementseks tembeldas.

Kas see siis pole „ärapanemise võistlus"?

TEISEKS

rääkis Ilves erakondade rahastamisest:

„Ja seetõttu olen ma ka väga mures, kui poliitika ja raha seosed ei ole laitmatult selged ja läbipaistvad. Olen mures, kui valijad ja rahvas hakkavad kahtlustama, et parteid ja nende esindajad riigivõimu asutustes elavad mingite oma, vaid neile endile teada olevate ja kehtivate reeglite järele. See ei ole enam meie unistuste Eesti, kus arvatakse, et võim on mingi suletud kast, klann või kartell."

2006. aastal vihjati SL Õhtulehele, et Ilves sai Ameerika Ühendriikidest valimiskampaaniaks toetust 20 miljonit krooni. Ilvese nõunik Olari Koppel teatas päringu peale napisõnaliselt: „Mul puuduvad selle kohta igasugused andmed." Keegi asja ei uurinud, kuid kahtlus on õhku visatud. Minu teada ei olnud avalikkusele kättesaadav ka valimiskulude aruanne... Kes siis ikkagi maksis Ilvese 2006. aasta valimiskampaania kulud ehk kõik need ühislaulmised ja rahvakogunemised ning nendele eelnenud reklaamikampaaniad?

KOLMANDAKS

rääkis Ilves poliitilisest kultuurist ja ministri tagasiastumisest:

„Siit tuleneb ka mu vastus põletavale päevaküsimusele, kas üks minister peaks ametist tagasi astuma. Otsest kohustust tal selleks ei ole. Uurimine käib ja pole teada, kas asi üldse jõuab kohtusse. Me võime tuua palju näiteid teistest riikidest, ka Euroopa Liidust, kus ministrid, ka peaministrid ja presidendid, on olnud aastaid uurimise all, ent nad pole oma ametist loobunud. See valik on ministri enda, tema valitsuskaaslaste ja tema erakonna teha. Ma loodan, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne."

Ilves räägib poliitilisest kultuurist, kuid samal ajal ei ole ise eeskujuks. 17. detsembril 2011. aastal kirjutas Õhtuleht (Kesknädal juba ammu varem), kuidas presidendi majanduslike huvide deklaratsioonid on viis aastat esitatud vigaselt - nimelt Ärma talu kinnistuga seonduv. Tervelt viis aastat „unustas" president märkimata Ärma talu hüpoteegid. Presidendi nõunik põhjendas seda näpuveaga. Viis aastat sama näpuviga...?

Parem pole lugu ka asjaoluga, et presidendi kantselei rendib Evelin Ilvese ettevõttelt Ärma talu kasutamist. Hiljuti lõppes ka Ärma talu köögitehnika ja mööbli rent, mille presidendiproua jääkväärtusega välja ostab. Jääkväärtus jääb viisakalt saladusse.

Minevikust heidab presidendile varju ka nn „korteriafäär", kus Ilves koos toonase luurekoordinaatori Eerik-Niiles Krossiga erastas Tallinna vanalinnas korteri 100 korda turuhinnast odavamalt. (Samal teemal on kirjutanud ka ajaleht Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=18600)

KOKKUVÕTTEKS

loodan väga, et kõiki neid valikuid tehes annab Ilves endale selgelt aru, et ta kujundab Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne.

Jaga |