Inimlikkuse kasvatusest

EVI STRIZH,      25. mai 2005


Kõik me tunnistame kehalise kasvatuse vajalikkust. Me kasvatame lapsi kodus ja koolis, väljaspool kodu spordiringides ning tunnustame rahvasporti, mille arendamiseks eraldab ühiskond vahendeid.

Kehalise kasvatuse tunnid ja klassiväline kehaline tegevus koolis on sõltuvalt õpetajatest kus aktiivsem ja sisukam, kus jällegi kesisem. Aga ikkagi on!
Kuid tulemustega me kiidelda ei saa. Teatavasti umbes pooled noormeestest ei sobi kehalise „võimetuse" poolest kaitseväkke.
Me tunnistame vaimset kasvatust – mõistuse koolitamist, püüame parandada ja täiustada aineõpetust; loome laboreid ja praktikumibaase, remondime koolimaju ja paneme kinni nn kehvemaid koole.
Kogu selles protsessis on üks küsitavus: milline on kehvema kriteerium – kas eakamate õpetajatega väiksem kool vanemas majas või on määravaks koolist edasi õppima suundujate arv? Aga viimane näitaja ei sõltu ainult õppetöö tõhususest koolis, vaid oluliseks kujunevad ka laste kodused majanduslikud võimalused ehk nn sotsiaalne keskkond. Paljud kõrgharidust taotlenud on käesoleval ajal kahjuks töötud. Milline on siis kriteeriumi „kehvem kool" tegelik sisu? Kahjuks väga ebamäärane.

Püüame arendada ametikoolitust

Tulemused on aga küllaltki kesised: mõnel juhul ei suudeta kooli kehva materiaalse baasi tõttu koolitada häid spetsialiste, keda vajab tootmine. Tunda annab ka kutseõpet alavääristav ühiskondlik suhtumine. Enamik lapsevanemaid hindab, nii nagu aastakümneid Eestimaal, „hariduseks" ainult kõrgharidust ja siingi peamiselt teoreetilist, mitte rakenduslikku.
Koolis ei õpetata ja kodulgi pole aega tegelda laste kombekasvatuse ja ühiskonnas käitumise reeglite õpetamisega. Selle tõestust ei ole vaja kaugelt otsida: minge lihtsalt tänavale ja sõitke ühistranspordis – trollis, trammis, bussis. Näete lärmakaid noori prevaleerimas ja lõbutsemas, arvestamata, et ka teistel reisijatel on õigus rahulikult sihtpunkti jõuda. 99% juhtudest ei loovuta nad istet vanurile, invaliidile või väikelapsega emale.
Kunagi ammusel Eesti Wabariigi ajal olid algklassides käitumisõpetuse tunnid, kus õpetati austust eakamate vastu, istumist, astumist, lauakombeid ja ühiselu reegleid. Olid ka vabatahtlikud usuõpetuse tunnid, milles osales enamasti kogu klass mõne üksiku erandiga. Neis tundides õpetati peamiselt headust ja ligimesearmastust, toetudes pühakirja sõnumile. Sugugi ei tegeldud „religiooni pealesurumisega", nagu tänane ühiskond näib kartvat.
Ainus, mida laps-noor kaasaegses ühiskonnas kusagil ei õpi, on hingeharidus, inimliku käitumise alused ühiskonnas. Kodul pole aega ja ehk vajadusetajugi mitte – vanemad on tööstressis, väsinud ja kannatamatud – kellelt siis hea sõbraliku suhtlemise eeskuju saada?
Koolis õpetatakse programmijärgseid õppeaineid – sedagi on kokku nii palju, et osa koolitarkust ratsutatakse nõnda kiiresti läbi, et süvenemiseks ei jäägi aega.

Ärge naaksuge laste kallal

Oi lapsed, kooliõpilased, mida vanem põlvkond-täiskasvanud teiega on teinud – raske koorma selga ladunud, kuid võtteid selle kandmiseks ei ole õpetatud! Kuidas taluda raskusi, säilitades rahu ja sisemist tasakaalu, samuti töökust, vastutustunnet ja kannatlikkust – ka neid omadusi on vaja õpetada sünnist saadik kuni täiseani välja.
On viimane aeg lõpetada laste kallal naaksumine ja püüda ühiselt puudujääke kasvatustöös korvata. Ei ole suitsetamine, alkoholi- ja narkoainete tarbimine ega HIV/AIDS iseenesest, ilma meiepoolsete tegematajätmisteta, kuritegelikult noori rünnanud. Põhjuseks on sellevastaste hoiakute puudumine lastel, meiepoolne passiivsus kasvatuses. Tõukejõuks on meis endis, täiskasvanutes, vohav raha ja heaolu taotlemise mentaliteet, töökasvatuse puudumine kodus ja koolis. Kokkuvõtlikult: Inimese kasvatuse puudumine nii kodus kui koolis.
Inimestes maad võtva perspektiivituse foonil levib keskerakondlik inimkeskne mõtlemine, mida tõendavad arvamusküsitlused ja uue valitsuse koalitsioonileppe sisu. Kas ei peaks jälle kord üksteisel kätest kinni võtma ja rahvarinde looma, skandeerides: „Inimväärne elu on meie kätes."

Aeg ei anna lõputult oodata

Täiendame rahva ettepanekutel seadusi, et „Inimene oleks hoitud ja hoolitud ja maast madalast Inimeseks kasvatatud".
Viime hea ja inimliku inimese kasvatamise põhimõtted ellu kodus, lasteaias, koolis ja kogu ühiskonnas. Vajame Inimese kasvatamise süsteemi kavandamist ja elluviimist. Õpetamisega tuleks hõlmata lapsevanemad, lasteaednikud ja kooliõpetajad.
Narkootikumide ja HIV/AIDS-i ennetustegevus teismeliste hulgas on küllaltki levinud, kuid vähetõhus. Olen arst-narkoloogina ligikaudu viis aastat tegelnud projektitöö korras narko-, alkoholi- ja suitsetamisevastase võitlusega Tallinna Lasnamäe koolides. Hõlmatud oli neli suurt kooli ligi 3500 õpilasega. Tulemus ei olnud kiita, kuna tegemist oli ümberõppega – püüdega muuta väljakujunenud suhtumist, õpilaste arvamust: et õlu ei ole alkohoolne jook; 4–5 suitsu päevas ei ole suitsetamine ja mitmesuguste narkootiliste ainete proovimine ainult rikastab inimlikku kogemust. Et lahja alkohol ja suitsetamine ei ole sõltuvust tekitavad ja narkootikumid ehk tõesti põhjustavad narkomaaniat, kui sageli tarbida.
Tõeline arusaamine vajadusest eelnimetatud ainetest hoiduda peab kujunema koolieelses eas ja edasi aina süvenema kuni täiskasvanuks saamiseni, et seesmine veendumus oleks kindel.

Käesoleva loo põhjustas lootus kutsuda lugejaid oma hoiakut ja arvamust avaldama, kas ja kuidas parandada „Inimese kasvatust" meie riigis.
Kes siis veel, kui mitte Keskerakond?!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)