Millest päästab „kilekotiseadus"?

Kogu toidutööstus ja selle toodangu vahendajad pakivad ja pakendavad ning väljastavad poekettide kaudu vaata et iga kartulit või juustu- ja vorstiviilu eraldi kilesse, plasti, topsi või totsikusse pandult. Tarbija on sunnitud seda kõike kaubahinnasse sisse arvatult kinni maksma. Tema maksab kinni ka kogu pakendipahna tootmise ja toorme, tema peab selle koju tassima ja lisaks seda veel sorteerima, makstes lõpuks kinni ka teisaldamise prügilasse.

Ja nüüd järsku leitakse: kogu selle kilepakendiprahi vohamises on süüdi vaid odava kilekotiga ostja! Kui kasutusel oleks hästi kallis kilekott või koguni veel kallim riidest kott, kas siis oleksime võitnud?

Ilmselt pole „kilekotiseaduse" väljamõtlejail ei hammast ega tahtmist säärde hakata kogu selle saasta loojatele, kellele totaalkilendus tagab tulud pikema säilivusaja, suurema läbimüügi, lihtsama käitluse kaudu, ning kellel on muidugi ka hästimakstud tippadvokaadid, kelle vastu tarbija mitte kuidagi ei saa saamagi. Kui kusagil maailmanukas „kilekultuur" veel ei tapa loodust, siis sinna püütakse seda eksportida iga hinnaga, peaasi et raha tuleks. Peale meid tulgu või veeuputus! Nii meil kui ka mujal on neil ameteil ja ametnikel, kes selleks seatud, et kileuputus globaalne ja totaalne poleks, oma töö tegemata.

Siin enam ei aita miljonilise Eesti rahva kottimine mingi „kilekotiseadusega". See oleks vaid „tuld omade pihta!", mis paljumiljardilise inimkonna foonil poleks õieti kirbusitakski.

Olgu siis meil tublid-vaprad loodussõbrad ja keskkonnakaitsjad, padurohelised või lihtsalt rohetavad, ikka tuleks asja alustada õigest otsast. Pole ju Eesti tarbijal võimalik kogu pakitatud kaupa eirata (muud ju poes õieti polegi!), et ohjeldada kogu seda käest-ära-prügimajandust, milles enamiku moodustavad poepakendid. Praegu ei päästa küll ei kallim kilekott ega kasvõi käsikäru - lõpuks tuleb ikkagi ka kallimad kotid kuhugi teisaldada, ja ikkagi tarbija tasku arvel.

Kõike saaks ilmselt Eestiski mingil targemal moel ära teha, kui seatud ja valitud oma tööd hingega teeks, mitte vaid „linnukese" pärast, millest globaalsele „kilekultuurile" mingit tõket pole. Ei peeta vist kusagil arvestust, millise osa kauba hinnast ja kogusest moodustab pakendus, ning millise osa kõigest sellest õnnetu odav kilekott? Kuigi e-majandus peaks küll sellele vastuse andma - läbib ju iga ost nimeliselt kogu aruandluse.

Kas ei tõsta kallim kilekott vaid kaubanduse hõlptulu, millega meie „helged rohepead" sinisilmselt tahavad käe seks teha? Et vähemalt oleks midagigi tehtud. Mis aga välja tulla tahab nagu ikka...

VÄINO UBINA, kilekotikasutaja

[illustratsioonitekstid]   

Kilekotte on pandud tegema poliitikat ja võitlema igasuguste väärnähete vastu. See kott taunib närvilist küüntenärimist.

KILEKOTT? EI, AITÄH!  Kui loobutakse kilekottidest, kuhu siis pannakse toiduained ja tagatakse eurosanitaarsus? Kes jääb lõppude lõpuks võitjaks ja kes peab kandma kaotuskibedust?

Jaga |