Ajaloo lõpp või geopoliitiline katastroof? Eesti taasiseseisvunud vabariik 25

Iga muutus, seda enam globaalpoliitiline, õilmitseb liberaalse „uue” otsingulainel, iga revolutsioon sööb oma lapsed, igat globaalpoliitilist pöördet hindab Ajalugu.

 Ootuste filosoofia sõnastas Francis Fukujama oma kuulsas raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene” (1991), kuulutades eraomandusliku maailma „vaba indiviidi” huvide võitu, võitu globaalses vastasseisus. Läänemaailm tegi Mihhail Gorbatšovist ”kurjuse impeeriumi” lõpetanud revolutsionääri. 15 aastat hiljem käis Putin välja alternatiivi, nimetades toimunut „geopoliitiliseks katastroofiks”.

 25 aasta taguselt distantsilt võib ajalugu juba vaadelda ja ka hinnata. Kas globaalselt võitnud kodanlik-kapitalistlik elumudel on ajalooliste muutuste lõpp, kas maailmast sai inimkonna turvaline ühiskodu, kas revolutsioon on söönud oma ajastu kangelastest lapsed, kas maailm on uus või on iga uus ammu unustatud vana? Milles seisneb katastroofi globaalsus? Globaalne geopoliitiline katastroof on mitmeti tõlgendatav.

Maailmakorra aluspõhimõtete evolutsioon

Suure ilmasõja (1939–1945) järgne maailmakorramudel on uuele jalgu jäänud. Kadus sotsmaailma (Varssavi pakt) ja läänemaailma (NATO) maailmarahu stabiliseeriv pariteet. Koloniaalimpeeriumide langus hävitas endiste metropolide võimsuse, tuues kaasa rahvusriiklike enesemääramiste orkaani.

 Tekkinud USA-keskne unipolaarne maailm teisendub üha enam multipolaarseks (USA, EL, Venemaa, Hiina jt.). Riigipiiride vääramatusega on võrdsustunud rahvusliku enesemääramise õigus. Markantseimaiks näiteiks Kosovo ja Krimm kui riigipiiride vääramatuse põhimõtte asendumine enesemääramisõigusega. Putinile viidates – „mulle ei loe riikide piirid ega territooriumid, vaid loevad inimesed“. Teiste sõnadega: loeb rahvaste enesemääramisõigus. „Geopoliitilise katastroofina“ tuleb seega käsitleda maailmakorra aluste muutust.

Euroopa ja globaalse julgeolekumudeli deformatsioon

Globaalne julgeolekumudel aastani 1991 tugines Lääne ja Ida sõjalisel tasakaalul. Selle on asendanud Lääne üleolek. Rahu Euroopas on tagatis globaalsele julgeolekule – siit said alguse kaks verist maailmasõda. See tugineb Nõukogude Liidu ja lääneriikide nn „Helsinki lõppaktil“ 1975, monitoorijaks OSCE, sisuks Euroopa sotsriikide sõjalise alliansi ja Atlandi-ülese Lääne sõjalise alliansi kokkulepe sõjalisest tasakaalust Euroopas, riigipiiride vääramatusest.

 Julgeolekumudel kadus koos Nõukogude Liiduga, uute riikluste (sh Eesti iseseisva riikluse) tekkega. Uue julgeolekumudeli võtmesõnaks on NATO tulevik, alliansi piirid, selle distants Venemaast.

 Käes on geopoliitiline tupikseis. Venemaa jaoks Lääs petab, Lääs eitab lubadusi. Putin: „25 aastat tagasi langes Berliini müür, aga nähtamatud müürid liigutati Euroopa idaossa." USA: „Venelastele pole kunagi lubatud NATO mittelaienemist Ida-Euroopasse.“

 Gorbatšovi sõnul lubas Nõukogude Liit Berliini müüri langemist ja Saksamaa taasühendamist, saades USA-lt (välisminister James Baker) kinnituse NATO mittelaienemisest – ka endise Ida-Saksamaa aladele mitte.

 Edasist laienemist ei arutatud üldse – selle enesestmõistetavust on kinnitanud NATO peasekretär Manfred Wörner. Novembris 2014 deklareeris kokkulepete sõlmimise juures olnud Gorbatšov, et Lääs on kuritarvitanud usaldust, mis võimaldas rahumeelsed revolutsioonid Saksamaal jm Kesk-Euroopas.

Poliitilisel tipptasandil käsitleti 1990-ndatel NATO-st Euroopa uue julgeolekustruktuuri kujundamist, seda Venemaa osalusel (Egon Bahr). Kas NATO oleks sobinud uueks Euroopa-üleseks kollektiivkaitse mudeliks sisu kaotanud Helsinki lõppakti asemel? Ehk olekski! Venemaale kaugeltki mitte sõbralik Eesti kolumnist Olev Remsu esitab rea fakte, mis panevad mõtlema. Stalingi käsitlenud 1949. aastal loodud NATO-t Euroopa tulevase julgeolekumudeli alusena ja pidanud läbirääkimisi NSV Liidu liikmelisuse üle selles, sest pidas lääneriike maailmasõja võitnud „relvavendadeks“. Peaminister Molotov esitanud 1954. aastal ametliku taotluse Nõukogude Liidu astumiseks NATO-sse.

 Stalini-järgselt peaministri või parteijuhi staatuses Lavrenti Beria, Georgi Malenkov ja Nikita Hruštšov jätkasid seda geopoliitilist liini. Lääs keeldus. Vastukaaluks loodi Varssavi Lepingu Organisatsioon (1955).

 Putini esmase presidentuuri algust ilmestas initsiatiiv NATO liikmelisusest. Venemaa saamist organisatsiooni liikmeks üheaegselt Baltimaadega peeti võimalikuks ka NATO-s. NATO piir poleks siis ühildunud Venemaa piiriga, tekkinud oleks vastastikustel sõjalistel garantiidel tuginev julgeolekumudel. Lääs keeldus jälle, loogiliseks jätkuks Putini laineidlöönud hinnang „XX sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist“.

 Euroopa julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemine on geopoliitiline katastroof globaalses mõõtmes. Putini jaoks tundubkatastroofiks olevat aga kitsalt Venemaa kui suurriigi majanduslik ja sõjaline nõrgenemine omaaegseNõukogude Liiduga võrreldes.

„Külma sõja“ uusmodifikatsioon – sõda majanduslike mõjusfääride nimel

„Külm sõda“ tähistab ideoloogiate sõda, ideoloogia aga on alati majandushuvide teenistuses. Sotssüsteemi asendumine nn uuskapitalistliku Venemaa ja Ida-Euroopaga lõi illusiooni „külma sõja“ kui maailmavaatelise vastasseisu globaalsest ammendumisest – eestkõnelejaist tuntuim Francis Fukujama.

 Tänaseks on kuju võtmas „külma sõja” uusversioon. Vaatamata eraomandusliku mudeli globaalsele võidule ei taha geopoliitiline vastasseis vaibuda. Gorbatšov oli see, kes 2014. aastal esmakordselt nimetas „maailma külma sõja lävel olevaks“. Ega eksinudki! Suurbritannia peaminister Cameron taaskäivitas aasta hiljem propagandasõja Ida-Euroopas (Ukraina, Moldova, Gruusia, Bosnia, Serbia) tõrjumaks seekord „Vene domineerimist“.

 I ja II Maailmasõja käivitas tollase Saksamaa eluline huvitatus majandusruumi laiendamisest.Maailmamajanduse jõukeskuste vahel käib mõjusfääride ümberjagamine ka täna. Venemaa nn „domineerimine“ on olnud suunitletud postsovetliku majandusruumi säilitamisele (SRÜ, tolliliit, Vene–Valgevene liitriik), selle kujundamine Euraasia majandusliiduks analoogselt EL majandusruumiga – eesmärgiga integreerida kõnealused kaks turumajanduslikku ruumi. Geopoliitiline vastasseis toimib ka siin. Putin: „Venemaa on pikka aega rääkinud vajadusest luua ühine majandusruum Lissabonist Vladivostokini, ja Lääs pole vastu olnud. Tegelikult töötab ta sellele vastu.“

 Üheks näiteks Ukraina kriisi põhjustanud vabakaubandusleping EL-ga ning katsed idapartnerluspoliitika raames hõivata Moldova ja Gruusia turge. Sisult on see uus „külm sõda“ majanduslike mõjusfääride geopoliitiliseks ümberjagamiseks. „Geopoliitilise katastroofi“ uusmodifikatsiooniks on saamas sõda majanduslike mõjusfääride ümberjaotamise nimel geopoliitiliselt ühetüübilises maailmas.

Ajaloorevisjon. Gorbatšovi oreooli kustumine

Globaalne ideoloogiamuutus toob kaasa ajaloo ümberkirjutuse. Sotsialismi kui maailmasüsteemi kollaps 1991. aastal Fukujama „Ajaloo lõpu“ reaalina on 25 aastat hiljem vormunud „külma sõja“ lõpparveks – ajaloorevisjoniks. Võitnud ideoloogia on astunud võitja õigustesse. Tõdemus iga revolutsioon sööb oma lapsed levib. Gorbatšovist on saamas „geopoliitilise katastroofi“ peasüüdlane.

Ajaloo ja sümbolite revisjon on käsil nii võitnud Läänes kui ka võidetud postsotsialistlikul Venemaal. Lääs panustab II Maailmasõja reaalide ümberkirjutamisele, võitjariigi (kommunistliku Nõukogude Liidu) ideoloogilisele samastamisele kaotajariigiga (natsi-Saksamaa). Võitjariigist välja kasvanud uuskapitalistlik Venemaa kustutab põlvkondade mälust nõukaideoloogiat, sh. Vladimir Leninit kui ajastu sümbolit, taastades Esimese Maailmasõja eelset Venemaad koos kaasneva monarhiakultusega.

 „Kurjuse impeeriumi” lõpetanud Gorbatšov tõdeb: „Õnnelikke reformaatoreid ei ole!“ ja “Olen vastutav Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eest, suutmatuse eest moderniseerida Nõukogude Liitu.“

 Nii sööbki iga revolutsioon oma lapsed! Geopoliitiliseks katastroofiks ideoloogiate sõjas on kaotaja maailmanägemuse hävitamine võitja poolt.

Terendub „geopoliitilise katastroofi“ järgne globaalne mudel

Nikita Hruštšovi poolt välja kuulutatud kommunismi ja kapitalismi rahumeelsest kooseksistentsist asja ei saanud. „Geopoliitilise katastroofi“ (1991) järgne USA-keskne maailm on kriisis. Võrseid ajab uus, tsivilisatsioonilistel erisustel tuginev ja mitmekeskuseline geopoliitilise tasakaalu mudel.

 USA on (hambaid kiristades) ära märkinud Hiina ja Venemaa kasvava osa maailmas. Venemaa ja Hiina deklareerivad õigust suveräänsele omanäolisusele. Filosoofilise raamistiku terenduvale trendile on sõnastanud Olev Remsu: „Lääs on lääs ja ida on ida ning kokku nad ei saa – lääne jumalaks on inimene, idale kollektiiv.“

 Iga uus on ammu unustatud vana! See, mida me sündimas näeme, on sajanditagune geopoliitiline argipäev, kust lähtuvad uued geopoliitilised katastroofid.

 Mihhail Gorbatšovi jaoks on katastroofiks Nõukogude Liidu kadumine ajalooareenilt. Siinkirjutaja jaoks on geopoliitiliseks katastroofiks viiendiku maailmast hõlmanud sotsialistliku elukorralduse mudeli – sotsialistliku maailmasüsteemi – kokkuvarisemine ja marginaliseerumine, kodanlik-kapitalistliku maailma restauratsioon globaalses ulatuses.

Vt ka Euronews 19.08.2016, „25 years ago the USSR collaps“

 [fotoallkiri]    VASTUOLULINE RIIGIJUHT: Läänemaailm tegi viimasest NSVL-i liidrist Mihhail Gorbatšovist "kurjuse impeeriumi" lõpetanud revolutsionääri. 15 aastat hiljem käis Putin välja alternatiivi, nimetades toimunut "geopoliitiliseks katastroofiks". Gorbatšov on endiselt populaarne Läänes, kodumaal aga mitte.

TIIT TOOMSALU,  ekspoliitik, Riigikogu IX koosseisu liige

Jaga |