Kadri on liiga kärsitu

25. augustil korraldas Keskerakond haldusseminari Kohilas Tohisoo mõisas. Ajakirjanikuna läksin seda kajastama, kuid haldusreformi teemast hoopis huvitavamaks kujunes selle suve ühel palavamal päeval kohtumine Kadri Simsoniga.

Kuna jõudsime mõlemad kohale tunnike varem, olime esialgu sisuliselt ainsad osalised. Tol korral ta oma kavatsustest kandideerida veel ei rääkinud.

Jagasime oma hämmingut hoopis aastal 2015 Keskerakonnas aset leidnud pöördeliste sündmuste üle. (Kui oleks vaid teadnud, mis veel ees ootab!) Igatahes näis see aasta juba tol hetkel meile mõlemale tõeliselt unenäolisena: Keskerakonna edu Riigikogu valimistel, Edgar Savisaare niivõrd raske haigestumine ja hilisem peaaegu Valhallast elavate maale tagasitulek. Kadri nõustus minuga, et ka tema ei uskunud, et Edgar suudab tabanud saatuselöögist välja tulla. Tohtrite antud lootused ja elutähtsad tervisenäitajad olid mingil hetkel lihtsalt niivõrd kesised. Eks tegu oligi omamoodi imega.

Meie vestluse ajal polnud ju veel kindel, et erakonna esimehe tervis taastub nõnda hästi. Minu hinnangul oli Kadri Simsoni mure Edgar Savisaare tervise pärast siiras. Kuid nüüd hiljem, alustades erakonna esimeheks kandideerimist, on olnud tema põhjendused otsitud.

Kadris näib küll peituvat ainest saada Keskerakonna uueks esimeheks. Tal on justkui kõik paigas – tarkus, emotsionaalne intelligentsus, tugev vaimne side Keskerakonnaga. Jpm. See, mis Kadris puudub, on ajatunnetus ja n-ö suurema pildi nägemine. Just need omadused on tugeva poliitiku tunnusteks. Näiteks Edgar Savisaar mõistis 1988. aastal aega õigesti hinnata, pannes aluse Eesti ajaloo suurimale massiliikumisele – Rahvarindele. Aeg ise toetas tollal Savisaart – saatus oli tema poolt. Inimene ei saa ise ette võtta midagi, kui aeg teda ei toeta. Aga Kadri näib kärsitu.

Minu hinnangul pöördus Savisaar tagasi, sest tema äraminekuaeg polnud veel käes. Seega tema missioon poliitikuna kestab edasi. Meil Eestis elab suur hulk inimesi, kellele Savisaart on praeguses inimvaenulikus poliitikas vaja kui kaitsjat. Ei saa olla nii, et noored heidavad eelkäivate põlvkondade teadmised ja kogemused kergekäeliselt eemale.

Sügisel, kui Savisaar naasis poliitikasse, tulnuks Kadril koos erakonnaga valmistuda kohalikeks valimisteks, mitte asuda erakonnas erinevaid leere tekitama. Praegu on erakonna sisuline töö siseheitluste tõttu häiritud. Keskerakonna tavapärane rütm on paigast ära. Konkurendid eesotsas Urmas Reinsaluga (IRL) hõõruvad rõõmust käsi, sest keskerakondlastel jääb vähem aega pöörata tähelepanu Autorollo kohtuprotsessile, president Ilvese ärmatamisele, IRL-i korruptsioonikahtlustele (perekond Tautsid), Tallinna Sadamas toimunule jmt.

Kui Savisaar peaks esimehekoha 29. novembril kaotama, võtavad õiguskaitseorganid ta linnapea ametist lõplikult maha mõne kuu jooksul. Vaid suurima opositsioonierakonna juhina ja rahva meeletu toetusega hoiab ta jõustruktuure tagasi. Eesti on ikkagi Euroopa Liidu liige ning Reformierakonna ja IRL-i jaoks on ülitähtis, et väljastpoolt ilusad paistaksime. Tõsiseid süüdistusi kapol ju pole, sest muidu oleks need esitatud. Kadri edu kongressil näib iroonilisel kombel praegu olevat nii õiguskaitseorganite kui ka IRL-i suurim lootus.

Mõõdukas kärsitus ei pruugi olla halb. Kuid kärsituse väljanäitamine poliitiku poolt valel ajal ja vales kohas on kindlasti nõrkuse tunnus ning võib osutuda erakonnale kahjulikuks.

KESKMÕTE: Savisaare missioon poliitikuna kestab edasi.

INDREK VEISERIK

Jaga |