Pensionärid peksupoisiks

Imbi Jeletsky,      27. aprill 2005


Üks suur kivi on meie riigivankri teele veeretatud ja kraavi see kivi tolle vankri kord keerab, on nüüd paari nädalaga selgeks saanud. Tolle kivi nimi on pensionär. Arvamused uue valitsuse pensionitõusu puhul päädivad ju peaaegu eranditult ahastusega „Kui vaid noid pensionäre koormaks ei oleks!" – ja mida imetabast siis Eesti riigis teha võiks.
SL Õhtuleht üllatas arvamusküljel üllitisega „Kallid vanurid", mis on sedavõrd omapärane, et lausa nõuab ümberütlemist.
„Poliitikas on asjad ajuti geniaalselt lihtsad. Pruukis vaid Savisaarel välja kuulutada kosmiline pensionitõus, kui Keskerakonna uksele koputab ühinemispalvega tänumeeles Pensionäride Erakond. 1300 tsentriga liituva pensionäri hinnaks on riigile 1,3 miljardit maksma minev pensionitõus. Nii läheb Keskerakonna iga uus liige maksumaksjale maksma tervelt miljon krooni. Kes julgeks veel öelda, et halli pead ei austata, kulupead ei kummardata?"
Selge, geniaalselt lihtne ja nõnda nõme, et isegi vihastada tolle tundmatu autori peale ei viitsi. „Tõtt jutus nii, et vale seisaks koos", kirjutas Juhan Smuul. Tolles lehenupus aga ei seisa miski koos, kahju küll, aga rehkendus on paigast ära ja asjast arusaamisega on lood väga sandisti.
Muidugi mõista võib valitsuse kavandatavat pensionitõusu pidada kosmiliseks, annaks see ju tuleval aastal keskmise vanaduspensioni (2446 krooni) saajale juurde veidi üle 500 krooni kuus. Kohe hirm mõelda, kuidas seesuguse hiigelsumma kulutamisega toime tullakse, peab vist mõnelt suurfirma juhilt või muidu VIP-ilt abi küsima. Mil viisil see aga Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaarega seotud on, see pensionäride tulevane rahahunnik nimelt?
Tõsi küll, Keskerakonna poliitikat on alati ilmestanud inimesekesksus, ta on seisnud selle eest, et ka kõige nõrgemad end päris jalge alla tallatuna ei tunneks. Sel taustal on loomulik, et just Edgar Savisaar oli see, kes koalitsioonilepet iseloomustades rõhutas nukrat tõde, et eakail ei ole aega oodata, nende päevad ei ole enam pikad. On hea, et Rahvaliidu toel pensionitõusu kiirendamine päevakorda võeti.
1,3 miljardit, mis selle tarvis kulub, ei ole nende 1300 inimese hind, kes EPEsse kuuluvad, see summa on jaotud rohkem kui 350 000 eaka, toitjata jäänu ja invaliidistunu vahel, kõigi nende vahel, kes riiklikku pensioni saavad.
Keskerakonnale, ühele Eesti suurimaist, ei ole oluline endale nipilt-napilt üle 1000 liikme ostmine, suurema erakonnaga liitumine on oluline EPEle. Paraku ei ela praeguses Eestis ükski väike, parlamendis esindamata erakond hästi. Riigi rahakoti manu neid ei lasta, rikkad toetajad nende vastu huvi ei tunne. Mis on siis loomulikum kui see, et oma aadete nimel, oma taotluste teostamiseks otsitakse tuge neilt suurematelt, kellega hoiakud ja eluvaated kokku kõlavad. On loomulik, et EPE leidis mõttekaaslasi just Keskerakonnast, kes on viimasel ajal kõige enam selle nimel teinud, et lõhe kahe Eesti vahel kahaneks, et SL Õhtulehes irooniliselt kõlanud hallpea austamine, kulupea kummardamine oleks üks päris tavaline elureegel, mitte noorte sõnaseadjate ilkumisobjekt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)