Eestlased! Leinakem vähemalt kordki!

Me leiname päriselt väga harva. Isegi Afganistanis hukkunute puhul pole meil kombeks leinapäeva teha. Tegelikult ju peaks. Meie sõdurid ja võõral maal. Langevad, kelle ja mille eest?  Kas president suudab vastata? Eks ikka. Et ülemaailmse terrorismi vastu ja meie internatsionaalse kohustuse täitmise eest. Rahu eest kogu maailmas... Peterburi Jaani kiriku avamisel ütles riigipea, et ka tema vanaisa võitles Petrogradis 1917. aasta revolutsiooni päevil parema tuleviku eest. Milline uudis enne valimisi! Sõduritega sai seega asi selgeks, nemad peavadki langema.

Aga rahuajal õnnetuses surnud haiged lapsed? Kas nende eest andeks palumiseks aitab vaid ühest leinapäevast, pärast mida minnakse Kadrioru lossi valssi tantsima ja tikuvõileibu sööma. Ega ei aita ju! Meie ei suutnud neid kaitsta, nagu pole osanud päästa sadu teisi õnnetuid. Ja ikka me tantsime Kadriorus ja teeme intervjuusid, kui hästi kõik läheb. Ka siis, kui ei lähe, ja kui president ütleb otse välja, et ühe poliitilise seltskonnaga tema ei mängi. Et ükskõik mis ka valimistel selguks, ühte erakonda ta valitsusse ei lase. Aga kui valitsusse ei sobi, siis ei passi ju riigipeal oma pidulikul vastuvõtul ka nende poliitikute kätt suruda. Muidugi ka vastupidi...

Püüdkem, kasvõi kordki, olla kristlased ja mõelda, millega me mängime. Meil juhtub üks tulekahju teise otsa, kuigi turvasüsteemid oleks nagu maailmatasemel, mille eest maksame hiigelhinda. Meie trafoalajaamad oleks nagu parimad, kuid esimese tormi puhul langeb sadade viisi neid rivist välja. Meie tuletõrjesüsteemid on rohkem kui kontrollitud, nagu Siseministeerium kinnitab, kuid esimesel tõsisel katsumusel nad ei tööta. Nõmme turul istus turvatöötaja terve öö oma putkas ja valvas, häiresüsteem olevat olnud korras ja tuletõrjekomando asub vaid 500 meetri kaugusel turuplatsist. Aga näe, unikaalne turuhoone põletati tunni ajaga maani maha!

Padaorg asub suurel rahvusvahelisel magistraalil saja kilomeetri kaugusel pealinnast, aga lumetormiohvreid päästsime 24 tundi järjest. Terve ööpäeva! Kuid öelge palun, kui oleks olnud sõda? Mis siis? Kas siis oleks ohvrid jäänudki omapead? Tänini vaidlevad Maanteeamet ja Siseministeerium selle üle, kes asja eest vastutama peaks. Kuid vastutajaid ju pole. Keegi pole kedagi vastutama pannud. Kedagi pole tagandatud, kedagi pole karistatud.

Nüüd laseme päise päeva ajal vigaste laste kodu maha põleda. Keset linna põleb maja ja keegi ei suuda abituid invaliide päästa! Kas pole mitte jube? Kes üldse enam kedagi päästa suudab, kui haigelt sündinud lapsed kaitseta jäetakse? Päev varem põleb maha turismitalu. Enne kui tuletõrje kohale jõuab. Ja jälle mitte kaugel asulast. Eestis polegi paika, mis asuks asustatud kohast kaugel, aga majad põlevad kui küünlad. Kas pole see mitte meie reformide tulemus? Pooled komandod on ju kinni pandud, päästeametnike palgad naeruväärselt madalaks kärbitud. Kas pole see mitte meie kõigi ükskõiksuse vili? Mitte kedagi enam mitte miski ei huvita. Peale raha, muidugi!

Vanadekodud, hooldushaiglad, vaeste varjupaigad. Nad on kolmanda järgu tähtsusega. Põles mõni maha, ehk ongi parem. Riigil kulusid vähem. Vanainimesed niigi ühiskonnale koormaks. Mida vähem vanu, haigeid ja väeteid, seda lihtsam. Vahendeid, nagu me ütleme, kulub vähem ja mõni töökoht jääb ka üle. Milline kingitus, kas pole? Kui lihtne on surm neile, kes ellu jäävad.

Ma tean, et minu üleskutse ei kõla ja suur ajakirjandus seda ei avalda. Kuid siiski!

Kallis eesti rahvas! Siiski üks väike üleskutse! Ehk annaks need kõik, kes kavatsevad presidendi vastuvõtule minna, selle raha, mis glamuurse üritusega kaasneb, hoopis lastekodu taastamise fondi... Meil polegi nii hullu õnnetust lastega olnud. Ehk püüaks  kristlaseks saada ja  seekord 24. veebruari muuta järelemõtlemise päevaks? Peatugem hetkeks ja andkem endale aru, et nii edasi minna ei saa. Leinakem ometi abituid haigeid lapsi, kes ise ennast aidata ei saanud ja keda meie päästa ei suutnud.

HEIMAR LENK

Jaga |