Tänuga meenutame seda aastat!

HEIMAR LENK,      21. detsember 2005


Eesti pööras näo sotsiaalküsimuste ja tervishoiu poole
Lõppeva aasta muutused annavad lootust jätkuvaks arenguks. Riik liigub euroopaliku sotsiaal- ja pensionipoliitika suunas. Riigikogus vastu võetud seadus 30protsendilise pensionitõusu kohta läheb ajalukku.

Mõtted, mida pealkirjas kasutasin, sündisid 30. septembril Eesti Pensionäride II Suurkogul. Rahvusraamatukogu suurde saali kogunenud 400 saadikut olid üksmeelel, et riigilaevuke, mis president Rüütli sõnul aastaid paremale kreenis on olnud, hakkab tasapisi tasakaalu otsima. Laevamaste püsti ajada pole veel õnnestunud. Selleks kulub nähtavasti palju aega ja läheb vaja hulk julgeid ministreid.

Kas solidaarsus ka 2006. aasta moesõna?
Mina isiklikult loodan, et nii see on. Et solidaarsus kui eluhoiak ja lahke käibeväljend tsiviliseeritud maailmas jääb eestlaste kõnepruuki igaveseks. Veel paar aastat tagasi vaadati solidaarsusest rääkijale kui ajukääbikule, kes kaasaja turumajandusest midagi mõista ei suuda. Pole me ju viieteistkümneaastase taasiseseisvuse jooksul julgenud ühiskonna rikkuse ümberjaotamisest kõva häälega rääkida.
Kõik poliitikud, kes püüdsid riigieelarvest rohkem raha pensionideks, toetusteks või haigusrahadeks jagada, said automaatselt vasakpoolsuse häbistava sildi külge. Nii loobusid ka erinevais valitsusliitudes osalenud mõõdukate või rahvaliitlaste esindajad sotsiaalriigi mõiste arendamisest.
Vaid opositsioonis esinenud Keskerakond oli visa ja tõstis sotsiaalprobleeme ikka ja jälle Riigikogu saalis üles.
See oli alles lõpule jõudva aasta kevadel, kui Keskerakond valitsuskoalitsiooni astus ja avas sellega Riigikogu ukse solidaarsusteemale. Juba räägivad solidaarsusest ehk siis riigi raha ümberjaotamisest vastavalt erinevate elanikkonna gruppide vajadustele ka paremparteide juhtpoliitikud. Varem kartsid nad teemat kui Vanapagan välku. Niivõrd kallis oli parempoolne maailmavaade ja selle varjus kokku aetud rikkus.
Taoti meil ju aastaid massidele pähe püha õpetust indiviidi kõikvõimsusest, ka varastatud omandi pühadusest, riigist kui halvast omanikust. Ausa, omakasupüüdmatu ärimehe pühapildid kaunistasid ajalehtede esikülgi ja tema vaim hõljus oreoolina ühiskonna kohal. Nüüd on meediamullid üksteise järel lõhki läinud. Hulk edukamaid rahamehi on osutunud lihtsalt suurteks sulideks.
Kui selgus, et üle kümne protsendi rahvast ikka rikkaks ei saa ja 350 000 pensionäri elatustase langeb kohe vaesuspiiri tasemele, oldi sunnitud abi otsima solidaarsusest. Viieteistkümnendal aastal pärast uue iseseisvuse saavutamist jõudis Eesti ühiskond arusaamisele, et edasi saab minna vaid üksteisele abistavat kätt ulatades. Et riik ei teeni mitte ainult noori ja edukaid, vaid ka vanemad ja nõrgemad kuuluvad meie hulka.
Et vaid solidaarsus ehk üksteise mõistmine, toetamine ja abistamine aitab kultuurahval edasi kesta.

Pensionärid väljaspool järjekorda
Nii see välja kukkus. Pööre sotsiaalse riigi suunas algas vanemast põlvkonnast peale.
Kindlasti andis selleks tõuke eakate endi aktiivsus. Mitmed suured demonstratsioonid Toompea lossi ees, 75 000 allkirja kogumine pensionitõusu kaitseks, protestikirjad valitsusele, parlamendile ja presidendile. Kevadine võimuvahetus, kui valitsusse astus Keskerakond, sattus viljakale pinnasele. Keskpartei oli aastaid vanainimeste materiaalse olukorra parandamist nõudnud. Nüüd sai ta seda teha võimukoalitsiooni tasemel ja rahva üksmeelsel toetusel. Paremjõud ei suutnud jõulist sotsiaalreformi enam tagasi hoida ja 703kroonine pensionitõus sai seadusse kirjutatud.
Tähtsamaks konkreetsest rahanumbrist sai põhimõtteline pööre Eesti sisepoliitikas. Sotsiaalküsimused, mida aastaid ignoreeriti, tõusid ühe hetkega ja täie jõuga päevakorda. Aastaid oli riiki arendatud minimaalsete pensionide, väikeste palkade ja tillukeste sotsiaaltoetuste arvel. Nüüd sai mõõt täis ja ühiskond nõudis muutusi. Ja need ta sai.
Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu järgmise aasta riigieelarve on Eestile ennekuulmatult inimkeskne. Ligi pool rahast läheb sotsiaalvalla arendamiseks ja viiendik eelarve kasvust kulub pensionide tõstmiseks. Lapsed said tasuta koolitoidu, tervishoiuks ja sotsiaalkuludeks anti raha rohkem kui kunagi varem. Justkui polekski tegemist selle Euroopas ülekiidetud, kuid sotsiaalselt ulaka tiigrikutsu valitsusega, mida maailmamaadele oma majanduseduga eeskujuks tuuakse. Tiigripoiss on aastatega küpsemaks saanud ja mõistis ühtäkki, et ilma vanemate austamise ja nende eest hoolitsemiseta kaugele ei jõua.
Me kõik saime selle aastaga vanemaks ja targemaks. Ka nooruke riik koos oma parlamendi ja valitsusega. Otsused, mida Toompeal vastu võetakse ja Kadriorus kinnitatakse, on küpsemad ja tasakaalukamad kui veel aasta tagasi. Rõõmustab, et muutuste mootoriks on suuresti Keskerakond. Heameel on nende otsuste tegemisest osa võtta ja aastatega saadud kogemusi ellu rakendada. Kõige tähtsam on aga teadmine, et valdav osa rahvast neid muutusi oodanud on ja nüüd nende tegemist igati toetab.

FOTO
ÜHESKOOS EDASI: 30. septembril peetud Pensionäride II Suurkogul istusid ühise laua taga kõikide suuremate organisatsioonide esindajad: Keskerakonna Seenioride Kogu liige Anne Ly Nilisk (vasakult), Eesti Pensionäride Ühenduse esimees Valdek Mikkal, Eesti Pensionäride Liidu esimees Enn Kallikorm, Tallinna Pensionäride Ühenduse esimees Robert Valma. Kohal olid veel Sotsiaaldemokraatliku Pensionäride Liidu esimees Oleg Burov, ajalehe Videvik peatoimetaja Ants Tamme ja hulk piirkondlike ühenduste esindajaid. Suurkogu andis hinnangu eakate olukorra kohta, võttis vastu avaliku pöördumise ja kiitis heaks Eesti Pensionisaajate Koja kui erinevate organisatsioonide ühendlüli moodustamise. Kolmes viimases numbris on Kesknädal avaldanud kõik suurkogu tähtsamad materjalid. Arutelu eakate elu, tervishoiu ja sotsiaalküsimuste üle aga jätkub ka edaspidi.
Foto: HEIMAR LENK

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)