Nädala juubilar VELLO POHLA 75

Kesknädala toimetus tegi mulle ebatavalise ettepaneku kirjutada elust ja poliitikast läbi 75 elatud aasta. Kas endast või poliitikast või mõlemast teineteises? Kas minu elust käib läbi ajalugu? Nõustun pakkumisega, kuna minu põlvkonna peale on pandud nagu mingi süü, et on elatud valel ajal ja valet moodi; see põlvkond ise on pealesunnitud „patukahetsusega" alandlikult nurka tõmbunud.

       Minu vanemad olid mõlemad lihtsast perest. 20 aastat korjasid nad hoolega raha, et teostada elu unistus  - osta talu. Kui raha oli koos, võttis selle neilt ajalugu. Millise tee valisin mina? Erakordne kolmveerand sajandit. Oma riik ja hääletu alistumine, 2. maailmasõda, Stalini aeg, Nõukogude aeg, taasiseseisvumine ja rahvusäärmuslus, alistumine Euroopale, uusautokraatia ja uusviletsus, venevihkamine. Selline aeg nõuab inimeselt, rääkimata väikerahvast, mõttepingutust, mitte pagemist emotsioonidesse, nõuab kavalust ja kohanemist muutuvate oludega, iseendaks jäämist. Peab leidma tee äärmuste vahel, võimude vahel. Heites kõrvale rahvusliku fundamentalismi ja koogutamise suurvõimude ees. Ajalugu ei saa tagantjärgi sirgeks ajada, kättemaks alandab meid endid.

       Erinevalt vanemaist valisin poliitika ja filosoofia, vabamõtlemise ning radikaalsuse. Ega ma sellega ajaloo käest ei pääsenud. Minu oma riigi valitsejad otsustasid minult võtta kodu, kus olen elanud ligi 50 aastat. Raha laenates pidin kodueestlasena oma kodu välja ostma väliseestlastelt, kes olid saanud maja omanikeks minu isa pangaraha eest, mis neile majaehitamiseks välja laenati. Nagu selgub, tagastamatult.

       Ülikooli lõpetasin juristina. Filosoofiaaspirantuuris püüdsin oma nägemust elu mõttest teadustööks vormistada. Kirjutasin artikleid, osalesin kultuurivaidlustes, olin ja olen siiani rahvusliku pessimismi, kurvameelsuse ja alaväärsustunde vastane. Uue tee vajalikkusest rääkisin  Rootsis  eesti vaimuinimestega, kui töötasin seal NSVL saatkonna atašeena. Tagasi tulles võtsin maaletoojana kaasa uue vasakpoolsuse ja rohelise maailmavaate poliitilised ideed. Õppejõuna rääkisin sellest üliõpilastele. Keskkomitee kultuuriosakonna sektorijuhataja kohalt läksin Vaino Väljase toetajana  „Sirbi ja Vasara" peatoimetajaks, kus tahtsin ajalehte välja anda C.R. Jakobsoni „Sakalale" mõeldes. Meie rahvusradikaalidele see sugugi ei meeldinud. Karl Vaino ja Rein Ristlaan kõrvaldasid minu sellest ametist ning kaheksa aastat olin pagenduses. Lohutuseks kirjutasin mõned luuleread.

       Minu põlvkonna kõrgaeg oli uusärkamine ja taasiseseisvumine. Revolutsiooniline aeg on minu stiihia. Esimeste vabade valimiste järel olin NSVL Rahvasaadikute Kongressi saadik ja Eesti Ülemnõukogu liige. Samuti Rohelise Liikumise, Üürnike Ühenduse ja Õigusliku Tasakaalu Erakonna asutajaliige ning nende poliitilise joone üks kujundajaid. Kindlustasin roheliste ja Rahvarinde koostöö, olles samaaegselt Rahvarinde volikogude liige. Olin Ida-Euroopa roheliste parlamendisaadikute esindaja Euroopa roheliste „internatsionaalis". Osalesin katses luua Euroopa Radikaalne Partei.

       Eesti ühiskond erakonnastus, süvenes kahe leeri kodusõda, poliitiline tigedus ja kurjus. 1992. a loobusin osalemast ametlikus poliitikas. 20. augustil 1991 algas võimupööre rahvalt kui tervikult rahvusfundamentalistlikule leerile, mille taga oli väliseestlaste õigusliku järjepidevuse ja restitutsiooni ideoloogia, poole sajandi tagant vara ja võimu tagasisaamise ihalus. Pärast 1992. a üllatavaid valimistulemusi algas „platsipuhastus", mis puudutas ka minu põlvkonda. See oli vaimne küüditamine. Süvenes rahvuse lõhestumine, rahvusluse parteiline ärastamine. Muukeelne püsielanikkond kuulutati okupantideks ja diskrimineeriti. Selle tulemusel saime Eesti riiki 100 000 Vene Föderatsiooni kodanikku ja samapalju kodakondsuseta elanikke. Majanduse aluseks võeti varakapitalistlik neoliberaalne äärmuslus, välispankade nõutud šokiteraapia. Mõne aastaga mindi üle maailmaturuhindadele, palgatase jäi kordi madalamaks. See oli enesegenotsiid. Siis maha pandud fundamentalistlikud poliitilised ja majanduslikud mallid kehtivad siiani, neil põhineb praegune riigivõim. Inimvara, inimese mõõde ja rahvuslik järjepidevus jäid kõrvale. Tänaseks on kujunenud korporatiivne, autokraatlik riigivõim, mida teenivad nii majandus kui ka jõustruktuurid, eriti aga meedia. Meil on praegu  sada tuhat töötut, sama palju inimesi on riigist lahkunud või töötavad välismaal (majanduspõgenikud), 130 000 inimest koos peredega on välismaa pankade võlaorjad. Venevihkamine on tehtud rahvuslikuks identiteediks. Iga poliitilise vaidluse puhul, eriti enne valimisi, lüüakse lauale vene kaart kui lõplik argument. Eesti poliitilisest saatusest kirjutasin 2003. a valimiste eel alternatiivse nägemuse, essee "Kaos ja terve mõistus", mis avaldati algul Kesknädalas ja 2004. a, enne Euroopa referendumit, Delfi portaalis. Täheldasin terve mõistuse kadu, mis viib kaosele. Mul oli õigus. Saatsin oma arutluse ka sajakonnale avaliku elu tegelasele.

       Suurim rahvuslik traagika on selles, et kuningas on alasti, kuid meile öeldakse, et ta on uhkes rüüs. Võimas poliitiline sisendus on võtnud meilt nägemise, kõnevõime ja ülekohtu äratundmise. Isegi töötu hääletab valimistel nende poolt, kes on võtnud temalt töö ja leiva. Selle nimeks on totalitarism. Väikese ning lõhestatud rahva vaimujõud jääb tänastes maailma jõuväljades väheseks. Oleme vaid suutnud mineviku tänapäevast ja tulevikust ettepoole seada.

       Minu ja mu ea- ning rahvuskaaslaste elukäik on teisendatud ajalugu. Sündisin pööripäeval, Kaksikute tähtkujus, rotiaastal. Alates noorusest olen Õhtumaa allakäiku tasakaalustanud idamaade (Jaapan, Hiina) kultuuride inimliku vaimsusega. Kui mõttesein ette tuleb, räägin kivide, lindude ja puudega. Loodus on varjupaik. Võtan lugemiseks ühe haiku, et tajuda igavikku hetkes, lõpmatust lõplikkuses. Virtuaalne elu ja masinamaailm tungib mürinal peale. Inimeseks jäämine on raske kohustus. Siiani mõtlen maailma üle. Ajaloo haardes. 

VELLO POHLA, vabamõtleja

Jaga |