Mõtteid reisifotode juurde

See reis pani mõtlema. On möödunud 90 aastat Eesti vabadussõja rängimatest lahingutest, kus kaalukeelel oli elu või surm, igavene orjus või vabadus. Seda kõigi Baltimaade jaoks.

Meist jäid maha küünlaleegid Paju lahingupaigas, Valgas, Võnnu monumendi jalamil Cesises.

Leedumaa andis oma vabakssaamisele kohe pärast võitu hinnangu Vabaduse katedraali ehitamisega tollasesse pealinna ning põllukividest memoriaali rajamisega peatänavale, Läti võimas Vabaduse monument sai Riia linna ja kogu Lätimaa sümboliks, eks aeg näitab, milliseks kujuneb meie vastavatud klaasristi saatus.

Loomulikult imetlesime reisil losse. Nautisime tumma arhitektuuri, kuulasime giide rääkimas parunitest kui kangelastest – näe, kui uhke lossi ehitasid!

Aga võtame või Taagepera lossi – Bernhard von Strykil ei oleks olnud võimalik nii uhket lossi rajada, kui mõisa kubjas Kaarel Kokamägi selleks oma osa poleks andnud ja ümberkaudsed talumehed higi poleks valanud.

Aastakümneid ei juletud rääkida, et lossipargis, kus tantsiti ja hullati, on õhukese mullakamara all sõdurite surnuaed. Siin puhkavad lossis haiglas olnud sõdurid, samuti lähikonna lahingutes langenud sõjamehed.

Igal paikkonnal on oma lugu, omad kangelased, küll eri aegadel erinevad.

Jõgevestel anname au tuntud väejuhile Barclay de Tollyle. Mõtleme sajandite tagustele sõjameestele, kes kappasid lahingusse, et tuua kuulsust tolleaegsetele ülikutele.

Kui palju eesti mehi on võidelnud maailma eri paigus eri lippude all! Minu vanaisa on sõdinud Vene tsaariarmees Jaapani sõjas. Isa juhtus olema sobilik Saksa armeesse, isa vend sõdis USA laevastikus. Ema vend võeti Eesti ohvitserina Nõukogude armeesse ja puhkab nüüd ühishauas Velikije Luki lähistel.

Minu mehe sõduritee viis ta Lätimaale. Sajad eesti nimedega hauaplaadid meenutavad Salduse ja Broceni kalmistutel neid poisse, kes pidid oma elu hinnaga kaitsma Saksa sõjaväe põgenemist Läti ranniku kaudu. Kes neid meenutab?

Missugune pidi olema õige mundrivärv, miskeelne õige hümn vabadusele?

See kõik jätkub – alles võidupäeva eel toodi kirstus koju noor mees, kes kaugel võõral maal võõra võimu huvide eest sõdinud oli.

On ju ruumi päikese all kõigile. Muld kasvatab leiba ja lilli ka ilma selleta, et mulla alla peaks peitma noori elusid.

Lähemal või kaugemal reisil olles läitkem küünal või asetagem lilleõis sinna, kus on käinud võitlus.

Lätimaal on siiani alles algsed Vabadussõja mälestusmärgid, mis olid peitunud võsa varju või põllusoppi. Neid näitab alati lahkelt eakas alpinist Theodors Nigulis.

Võnnu lahingupaiga mälestusmärgi peal on eestikeelne tekst: „Mõõgast tõusis päike“ ja veidi all pool: „Langenud kangelastele“.

Kuigi kogu reisiaja sadas vihma, oli kõik kuuldu ja nähtu sedavõrd huvitav, et sama seltskond leppis kokku sõita sügisel, 9. septembril üheskoos Lääne-Eesti rannarootsi aladele.

Kordagi ei lahkunud meist aga kogu reisi ajal ka mõtted kodust. Nii panimegi kogu seltskonnaga Võnnu lahingupaigast teele läkituse meie juhile Edgar Savisaarele heade soovidega eduks eelseisvatel valimistel (mis ettearvatavalt ongi edukad!).

Soovime kogu erakonnale kõike head! Eriti pensionäridele, sest meie oleme see põlvkond, kes enam ei taha näha „päikest tõusmas mõõgast“, ihkame rahu, rõõmu ja vastastikust tuge.

Hoidkem ikka kokku!

PILLE LÕVEND

Jaga |