Elamute tagastamine – Eesti suurim korruptsiooniskandaal

Riigikohtu üldkogu otsusega on alates 12. oktoobrist 2006 kehtetu sinnamaale 15 aastat kehtinud seadusesäte Saksamaale ümberasujate varade tagastamise kohta. Nüüd tuleb neidki tagastamisi käsitleda üldises korras. Seega on reaalne, et hakkab lisanduma uusi sundüürnikke – oma eluruumi erastamise võimalusest ilmajäetuid.

Eesti vajab teaduslikel käsitlustel põhinevat riigijuhtimist, eriti niisugustes sotsiaalselt tundlikes valdkondades nagu omandireform.

Paraku on sundüürnike koduõiguse suhtes tekitatud ülekohus sotsiaalteadlaste hinnangul jätkuvalt skisofreeniline. Omandireformiga oleme end häbistanud kogu tsiviliseeritud maailma silmis ning vaid omakasupüüdlikud inimesed on kaasa kiitnud meie jaburusele “tagastada” varasid 50 aasta tagant.

Reformierakonna asotsiaalne valitsemisstiil

Reformierakondlasest sotsiaalministri Maret Maripuu susserdamine pensionide väljamaksmisel on värske näide parempoolse valitsuskoalitsiooni asotsiaalsest valitsemisstiilist. Keskerakondlane Vilja Savisaar kirjutab Õhtulehes: “Selline skandaal on meie poliitilises ajaloos oma julmuses esmakordne.“ (“Maripuu on Reformi ämber”, 08.01.2009)

Meenutan sundüürnike traagikat! Omandireformi aluste seaduse ja põhiseaduse eiramise tagajärjel langes diskrimineerimise ohvriks kuni 100 000 inimest, kes ei saanud EVP-de eest oma korterit erastada. Nendele inimestele meie lausliberaalsete valitsuste tekitatud rahaline kahju on siiani täpselt hindamata ja võib ulatuda miljarditesse kroonidesse.

Kas Eesti senine edu põhines inimõiguste rikkumisel?

Euroopa Liidu liikmesriigina on Eestil kohustus austada inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust. Just sellega läkski vastuollu omandireform. Riigikogu, alustades ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme, tegi reservatsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel 13. märtsil 1996. Sellega välistati õigusjärelevalve omandireformile ning omandi ümberjaotamisel varandusliku segregatsioonipoliitika teostamisele.

Riigi poolt tekitatud sundüürnikud on inimõiguste konventsiooni teadliku rikkumise tagajärg. Võimudel oleks viimane aeg tehtu pärast vabandada oma rahva ja eriti sundüürnike ees.

Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon üllitas 2005. a. artiklikogumiku “Eesti edu hind. Eesti sotsiaalne julgeolek ja rahva turvalisus”, kus sotsioloog Andrus Saar kirjutab: “Kui hoolimatus teatud elanikkonnagruppide suhtes muutub riiklikuks poliitikaks, siis õige pea saab mööda eduraportite aeg. /… / Miski ei muutu enne, kui võim ei teadvusta murede põhjusi ning ei hakka väärtustama iga inimest ja tema probleeme.” 

Loomulikult on ka vabandamisest sundüürnikele vähe. Alandused, tuhandete kaotatud tervis ja materiaalne vara tuleb Eesti riigil neile inimestele hüvitada. Kas nüüd on see aeg alanud ja me seisame pöördeliste muudatuste lävel?

PEETER TEDRE, Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

Kesknädala toimetuselt: Samateemaline artikkellkui  Vilja Savisaare kirjutise vastukaja saadeti esmalt Õhtulehte, kus see aga ei ilmunud.

Jaga |