Oma riik karistab põllumehi

Varsti on samamoodi hingetud kogu riik ja rahvas. Aasta pärast ehk kõlistame valitsuse ponnistatud eurot, kuid sadadel tuhandetel inimestel pole vahet, mis vääring Eestis kehtib, sest taskus pole sentigi.

Valitsuse teadliku poliitika vili on ka meie 120 000 töötut. Keegi ei oska hinnata, kui palju on töötuid ja vaeseid aasta pärast. On iseäranis kurb, et kärpekirve all on laastudeks lendamas maaettevõtlus ja kogu maaelu.

Eesti rahvas on põlvest põlve kandnud unistust harida oma maad. Kangemad ostsid talud päriseks tsaariajal. Eesti Vabariigi sünd täitis unistuse oma maast.

1989. aastal alanud muutustega sai talumees tagasi esivanemate talu või soetas endale maad. Kahjuks rauges ind kümnekonna aastaga, sest üksi muu maailmaga konkureerima jäetud talunik ei suutnud ellu jääda riiklikult läbi mõeldud põllumajanduspoliitikata, mis soodustanuks kodumaist tootmist. 1999. aastal lõpetasid tootmise paljud maaettevõtjad. Oma mõju oli riigi lühinägelikkusel maha müüa piimatööstused, jättes need tagastamata tootjatele kui talunike piimaühistute seaduslikele järeltulijatele. Piimatöötlejate ahnus Uus-Meremaa võiga üleöö rikkaks saada ja maksta talunikule piima eest sandikopikaid oli suurimaid lollusi, mis andis maaelule ja talupidamisele kui meie rahva loomulikule eluviisile ränga hoobi.

Ka täna, majanduskriisis, jätkub ebavõrdne konkurents Euroopa turul, sest puuduvad turustuskanalid. See on seadnud meid jälle väga abitusse olukorda, kusjuures valitsus ei toeta maameest ei moraalselt ega rahaliselt.

Peale mullusügisest meeleavaldust karistas valitsev seltskond põllumehi erikütuseaktsiisiga. Eesti põllumajandus sai uue matsu. Saksa, Belgia või Prantsuse põllumehi käredate aktsioonide eest poliitiliselt ei nahutata, nende valitsus kuulab neid ja tuleb vastu.

Eesti on Euroopa Liidus ainus, kes vähendas riigipoolseid otsetoetusi. Tagajärg on käes. Vanades liidumaades makstakse põllumajandustoetusi neli-viis korda enam (10-12 tuhat krooni hektari kohta). Võrdsel kohtlemisel saaksime põllumajandusest aastas neli-viis miljardit krooni rohkem.

G20 riikide juhid leppisid detsembris 2008 kokku, et protektsionismiga ei tegelda. Sellele vaatamata on enamik riike asunud oma turgu kaitsma. Murrang on toimunud ka inimeste hoiakutes. Me ju eelistame omamaist toodangut ja soovime raha investeerida oma riigis.

Näeme, kuidas maailmas on kaubandus vähenenud. Selline globaliseerumine, mida siiamaani kiideti, on möödas. Majanduse turgutamiseks on paljud riigid sunnitud laenu võtma. Eri riikide tänavune  eelarvedefitsiit püsib 5% ja 10% vahemikus. Kasvav võlakoormus viibki selleni, et tulevikus  maksukoormus suureneb.

Eesti põllumehed ei suuda välja mõelda, kuidas toota igale piimaliitrile ja viljakilole krooni peale maksmata. See pole võimalik. Vana rasv on otsas ja taskud tühjad.

Statistikaamet näitab, et põllumajandussektori kogukahjum 2008. aastal oli 911,6 miljonit krooni, 2009. a. ainuüksi esimesel poolaastal juba 791,3 miljonit ning aasta lõpuks oli see tõenäoliselt juba üle poolteise miljardi.

On äraleierdatud tõde, et Belgia põllumees saab hektari kohta toetust 7000 krooni, meie oma vaid 1500 krooni. Kuidas on nii võimalik konkurentsis püsida?

Selleks et hakkama saada, on Brüsselis välja mõeldud instrument, mida meie riik kasutada ei taha - riigipoolne lisamakse otsetoetuselna ehk nn top-up, mis peaks aitama pisutki võrdsustada ebavõrdseid konkurentsitingimusi vanade ja uute liikmesriikide vahel. Tegu on väga lihtsa vahendiga, kuid sajaprotsendiliselt on seda rakendatud ainult ühel aastal - siis, kui Keskerakond kuulus valitsusse ja osales riigieelarve koostamises.

2009. aastal oli põllumeeste toetuse protsent vaid 57. Sel aastal on riigieelarves toetuste rea peal vaid 540 miljonit krooni. Võiks olla 791. Põllumehe jaoks on see kaotus iga hektari kohta ligi 250 krooni -  praeguses majandussituatsioonis väga suur raha. Läti, isegi oma hullus olukorras, ei vähendanud põllumeeste otsetoetusi.

Nii vurabki meil piimakari lihakombinaati. Toormepuuduse tõttu likvideeruvad töökohad ka toiduainetööstuses ja riik peab töötuile abiraha maksma. Leiba hakkame tegema Läti ja Leedu rukkist, sest juba mullu Eestis rukki külvipind vähenes. Kahtlen, kas ka kõige isamaalisemalt meelestatud põllumees võib endale lubada rukkikasvatust, kui ühest viljakilost saab ühe krooni ja selle kasvatamiseks kulub kaks krooni.

Valitsus kärbib läbimõtlematult. Kinnistunud dogmadest tuleb loobuda, sest maailm pole enam endine. Ka Eesti peab muutuma. Valitsuse ülesanne on nõuda Euroopa Komisjonilt liikmesriikide põllumeeste võrdset kohtlemist ja taastada otsetoetused täies mahus.  

Selle asemel, et langetada eriotstarbelise kütuse aktsiisi, valitsus hoopis tõstis seda. Leian, et peame üle minema hektaripõhisele arvestusele; ajatama maksuvõlgu või andma maaettevõtjatele maksupuhkust;  lihtsustama ja kiirendama PRIA-toiminguid; laskma Konkurentsiametil koos kaubanduskettide ja tootjatega reguleerida toiduainehindu; leidma turgu toiduainete müügiks Euroopa Liidust väljapoole (Ukraina, Valgevene, Venemaa); soodustama mahetootmist, langetades siin käibemaksu ning kutsuma üles kasutama eestimaist mahetoodangut koolitoiduks.

Rahvuslik põllumajanduspoliitika peab silmas pidama oma põllumeest ja tarbijat. Lisaks omamaisele ja tervislikule toidulauale tooks see kõik kaasa tuhandeid Eestile elulisi töökohti nii maal kui ka linnas.

ARVO SARAPUU, Viljandi- ja Järvamaalt valitud Riigikogu liige

Jaga |