Kommunismi arutelu kui ühiskonna lelu

AARNE RUBEN,      20. veebruar 2002


Ma tean, et kusagil on kommunistid, kelle süüks on pandud palju halba. Nad peavad kannatlikult ootama kommunismivastase arutelu tulemusi, nagu hiired sügist. President toetab seda arutelu. Ka Päevalehe kolumnist Erik-Niiles Kross käib välja poolkeskaegse õigusmaksiimi ex iniura ius non oritur ? õiglusetusest ei teki õiglust. See tähendab, et peale okupatsiooni algust 1940. aastal olid kõik siin rajatud riiklikud institutsioonid õiguslikult kehtetud juba nende loomisest alates. Kuid Nõukogude riik soetas Eestimaale ka hulgaliselt varandust, kuidas jääb sellega?

Oletagem, et on Lepaste sovhoos, mis 1990. aastal läheb laiali. Töötajatele öeldakse, et sovhoosi vara jagatakse vastavalt igaühe tööpanusele, s.o tööosakute kaupa. Direktor ja tema variisikud erastavad maa. Oletagem, et direktor on sovhoosis töötanud kolmkümmend aastat ja saab poole maast. Siis on veel piimanduseesrindlane, kes usub, et direktor on muutnud maaelu paremaks, toonud palju hüvesid lihtinimesteni. Ta on nõus oma maatüki võileivahinna eest direktorile müüma, sest tal on usku direktorisse.
Aga siis on ju veel spetsialistid! No spetsialistidele saaks anda tehnikat. Agronoom saab viljakuivati, veterinaar saab kombaini, aga melioraator võtku linttraktor.
Ja nüüd on nii, et veterinaar ei taha kombaini, melioraator aga linttraktorit. Niisuguse traktoriga ei ole midagi peale hakata, sest neid ei liigu enam mitte kusagil. Loomaarst kardab oma kombaini maha müüa, sest rahareform on kohe tulemas. Ja viljakuivati jaoks ei ole varuosi, samuti on paljusid tüüpe viljakuivateid, mis lihtsalt ei ole enam käigus. Just nagu juhuslikult kuulub ka kõnealune viljakuivati mittekäigusolevate seltskonda. Just nagu juhuslikult ei soovi agronoom kuivatit, vaid hoopis poolt töökojast ja töökojaesist.

Aga vaat just poolt töökojast ei saa. Võta linttraktor, ütleb direktor, kuidas lüpsjast eesrindlane Maali oli nõus sellega, mis antakse, aga sina ei ole. Agronoom ent nõus ei ole, tema on spetsialist, tema teab, mida tahab.
Sovhoosi direktor oli kommunist üksnes tinglikult või jutumärkides, sest miski tema saamahimust ei meenuta kunagi ammu elanud Viktor Kingissepa aatelist püksirihmapingutamist. Kuid selles mõttes oli sovhoosi direktor kommunist, et ta teadis maa hinda. Ta teadis, et maa, mida sotsialismiajal ei antud põhimõtteliselt eraomandisse (ja mis oli selle käegalöömise mentaliteedi tõttu ka odav) ? see maa läheb nüüd väga hinda. Kommunistid tunnevad ühiskondlik-majanduslike formatsioonide erinevust, see kuulub ajaloolise materialismi hulka.
Eeltoodud näide on tüüpiline kõikjal Eestimaal. Erastati Eesti Raudtee raha siia ja sinna loopides, püüti maha parseldada ka strateegiliselt tähtsaid elektrijaamu, kuid väga palju on petukaupa teinud endised ühismajandite direktorid. Rahaliselt said nad kõik koos kindlasti rohkem kasu kui mingi GIBB iganes loota oskas. Kas rahva petmine on kuritegelik? Kindlasti, aga raudne loogika ütleb, et petmine ei ole röövimine. Petmiseks on vaja ka n-ö petetu nõusolekut. Ja neilt, kes lasid direktoritel võtta maa, see nõusolek ka saadi.

Stalinlikud mahalaskjad ja perverssed mõrtsukad kaovad siit maailmast. Kuid paistab, et kommunismiteemaline arutelu meil jätkub. Peagi hakkab see jätkuma sel moel, et kohtumõistjad küsivad: kust said? See maja ehitati ju toonase värdriigi rahadega, kuidas sina selle endale said? Ah et jätkus ettevõtlikkust? Kuid see ettevõtlikkus on nende arvelt, kes tulevad hiljem ja kellel võib-olla ei ole võimalust olla õigel ajal õiges kohas.
Kommunismiteemaline arutelu ei saa iial valmis nagu Tallinna linngi. Esialgu näib vanades asjades sorkimine mõttetuna, kuid kindlasti mõtestab see midagi meie jaoks. Eesti märgi otsimine ei mõtesta meie jaoks midagi. Kui "Eesti brändi" Euroopas tutvustajad väidavad, et neil on õnnestunud vändata kvaliteetne videofilm meie headest külgedest, siis vaadake rahahädas ETV-d! Nemad seal lõid mõnusa videofilmi, küll meie loodusest ja kultuurist, aga ometi mitte kümnete miljonite eest, vaid lihtsalt ? hea äriideega "saada see väljamaa sõbrale". Ja see idee maksab kindlasti rohkem kui loba iseenda müümisest. Kui hambad varnas, siis tulevad alati head ideed.

Nii et kommunismiarutelu on meie ühiskonnale veel hea lelu, laiutav "märgi otsimine" aga ei kõlba kuhugi. Kui hambad päris varna minna ähvardavad, siis peame mõlemast lelust paratamatult loobuma. Kui meil on kommunismiarutelu ja "brändi otsimine", siis oleme lõppkokkuvõttes ikkagi vaesemad kui Põrgupõhja Lisete, kellel oli kassipoeg, lehm, kes eksisteeris kassipoja jaoks ning lõpuks lootus lapsi saada.

Stalinlikud mahalaskjad ja perverssed mõrtsukad kaovad siit maailmast. Kuid paistab, et kommunismiteemaline arutelu meil jätkub. Peagi hakkab see jätkuma sel moel, et kohtumõistjad küsivad: kust said? See maja ehitati ju toonase värdriigi rahadega, kuidas sina selle endale said?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)