Hoopis Gruusia näitab Eestile teed

Ninakas ja lühinägelik idapoliitika

Arvatavasti ei peaks Eesti NATO ja EL-i liikmena oma Venemaa-poliitikas soomlaste kombel „eestituma“, aga väikeriik olles ka mitte Mopsina Elevandi peale haukuma. Viimati tehti seda Venemaa presidendivalimiste puhul: väideti, et demokraatiat rikuti ja et uus president suruti peale Putini partei poolt.

Meie poliitasjatundjad ihkavad olla nähtaval, aga ikka vales kohas ja valel ajal selmet kõnelda paljudest asjadest isekeskis oma toanurgas. Taas tulevad meelde president Chiraci õpetlikud sõnad, et mõned „ei kasutanud võimalust vaikida“.

Eesti erudeeritud poliitikud võiksid hankida kusagilt ka eestlaslikku arukust, mis meid ikka alal ja ülal on hoidnud, ning taibata, et kogu kasum sellistest „eksperthinnangutest“ läheb suhteliselt iseseisvalt toimivale Kremli propagandamasinale (kas ajakirjanik Kisseljovi kallihinnaline pressikonverents ei teeninud sedasama eesmärki?), kogu kahjum aga tuleb Eesti riigi poliitikale ja majandusele.

Need poliitikud võiksid silmas pidada ka fakti, et enamik maailma rahvastikust (umbes 6 miljardit ehk 7/8) elab ja jääb kauaks ajaks elama mittedemokraatlikus elukorras; on rahvaid, keda ei kujutlegi elamas nn euroopalikus demokraatias.

Kui sügavate monarhistlike traditsioonidega vene rahvas nüüd hääletas oma „suveräänse demokraatia“ poolt (vaatlejate arvates küllalt vabalt ja üksmeelselt), siis aktsepteerigem seda. Liiati kui Venemaa on saavutanud (või saavutamas) poliitilist ja majanduslikku stabiilsust, mis soodustab maailmarahu.

Meie poliitikud, selle asemel et ponnistada Venemaad demokratiseerida, peaksid leidma oma poliitikale uue nurgakivi: kasutada väikseimatki võimalust, kasvõi emotsionaalset või etnilist (peame end ju headeks „venelaste tundjateks“), et parandada suhteid suure naabriga.

Kas Eesti on nii demokraatlik, et võib demokraatiat eksportida?

Üks osa Eesti poliitikutest ja ajakirjandusest, mida rahvasuus tuntakse ka „peavooluna“, on siinsest demokraatiast vaimustuses. Aga need, kes tunnevad end „heidetute-tapetutena“ või „koduntaetutena“ (ajakirjanik Mart Ummelase sõnakasutus), on meie demokraatias sügavalt pettunud.

Paraku näibki nii, et liitumine Euroopa kultuuriruumiga tõi Eesti jaoks, vastupidi oodatule, inimlike püsiväärtuste ja inimtunnete tühjaksjooksmise. Inimene ei saa aga elada inimlikkuseta, saati saab kesta ebainimlik riik. Kohati näib, et Eesti on sedavõrd inimkauge ja mängulik, et ta nagu polekski reaalne riik, vaid on simulatsioon, riigivalitsemise mängimine. Te vaadake vaid meie „igaveste“ poliitikute ülihästi kätteõpitud simulatsioonimänge mis tahes auditooriumis või foorumil! Kui hästi ja õlitatult töötavad meie gallupimasinad (vist parim on ETV „Foorumi“-saate „käsitsijuhtimisel“ toimiv küsitlusmasin)!

Praegune parempõhjaline valitsus ajab Eestis „tühja maa“ poliitikat – see väljendub ka poodide, postkontorite ja metskondade sulgemises. Kui paljukest on sellest kõnelnud meie meedia? Seda on teinud üksnes Maaleht, aga kas tema üksi jaksab (ja saab) kõiki probleeme ära rääkida.

Eesti on riik, mis ei taga oma kodanikele põhiseaduslikke õigusi: neil pole ühetaolisi, kohati isegi mitte elementaarseid võimalusi arstiabile, haridusele, hoolekandele, sõnavabadusele (meedias), kohtuõigusele. Viimatinimetatud põhiõigus on tavakodanikule lausa kättesaamatu.

Aga oleme Euroopa Liidu liige ning õpetame Gruusiale, Valgevenele ja teistele hädalistele demokraatiat!

Meie võltsdemokraatia sümboliks aga püstitavad valitsejad Vabadussamba, vastu rahva ja asjatundjate tahtmist.

P.S. Kui demokraatlikud olid meie endi viimased presidendivalimised, kus võitnud president lausa suruti massiivse poliitilise ja ajakirjandusliku propaganda abil ametisse? Kardan, et need valimised, eriti kui ka sopaloopimist arvestada, olid teiste omast mustemadki.

ANTS METSLA, Vändra

Jaga |