Natuke soola ja pipart Moskva olümpia Pirita purjeregatile

Lisan oma meenutusega veidi soola ja pipart Pirita olümpiaregatile.

Ühel 1980. aasta kevadpäeval Pärnus, kui töölt koju jõudsin, ütles 11-aastane Veikko, et keegi oli mulle helistanud inglise keeles ja andnud oma telefoninumbri ja nime.

Helistasin ja see oli Rootsi Daghens Nyheteri Moskva korrespondent Staffan Teste, kes oli Viru hotellis välisajakirjanike grupis. Leppisime kokku, et järgmisel päeval kell 5:30 tulen hotelli. Kohe läksin ka Eva Ahoneni juurde, palusin helistada Heikki Ahonenile ja öelda ainult, et ta oleks kodus peale kella kuut. Ta elas Nõmmel.

Sel päeval läksin tööle oma autoga, istusin töölaua taga täpselt tööpäeva lõpuni ja siis kohe Tallinna. Viru hotellist võtsin peale Staffani. Ilmselt käitusin nii, et KGB-mehed ei märganud. Viisin Staffani Nõmmele Heikki Ahoneni korterisse.

Heikkil oli palju rääkida, sest just oli vangistatud grupp koolipoisse sini-must-valge lipu heiskamise pärast. Nende nimed jõudsid Daghens Nyheteri mõne päeva pärast.

Staffan rääkis, et välisajakirjanikud viidi ühe kolossaalse ehituse avamisele ja see olevat Lenini-nimeline. Teadsime, et see oli linnahall. Staffanit huvitas eestlaste suhtumine Moskva olümpia purjeregatisse.

Ajakirjanikud olid saanud kutse sellele. Kuid Rootsi ajakirjanikud teadsid ka juba, et osa riike boikoteerib ega võta osa okupeeritud riigis toimuvast. Kui Moskva olümpiast osa peetakse Tallinnas ja nad osaleksid selles, siis sellega nad tunnustaksid Eestit Nõukogude Liidu osana.

Staffani huvi oli okupeeritud riikide vastupanuliikumistelt info hankimine. Heikki oli selleks õige mees. Kohe, kui Tallinn sai Moskva olümpia purjeregati, nägid Eesti teisitimõtlejad, et see on üks samm, millega Kreml tahab harjutada lääneriike Eesti kuulumisega NSV Liidu koosseisu.

Peale kohtumist Nõmmel jäi sidepidamine Rootsiga Heikki Ahonenile. Kui helistasin talle Pärnust vahetult olümpia eel, siis kuulsin, et Daghens Nyheter võtab osa boikotist ning Staffan on saadetud puhkusele. Olümpia hotellis oli välismaa ajakirjanikke kümnest vähem.

Tundsime rahuldust, et ka meil oli olnud väike osa boikoti organiseerimisel.

KGB-l oli sel ajal palju tööd. Tiit Madisson oli hirmutusvangistuses kaks nädalat. Mind kutsuti Pärnu KGB-sse vestlusele minu paljude pattude pärast, kuid peamine oli hoiatamine, et ma olümpiat ei segaks, et neil on õigus sel ajal võtta mind "preventatiivsesse vangistusse".

Sel hetkel rõõmustasin, sest selgus ka, et meie "segamised" olid juba toimunud ja nii, et KGB seda ei märganud. Rahustasin KGB ülemat, öeldes, et ma boikoteerin olümpiat ega lähe sellele osavõtjana, tõlgina ega pealtvaatajana.

Dmitri Bruns lõpetab oma meenutused tõdemusega, et nii Tallinn kui ka kogu Eesti võitsid 1980. aasta olümpiaregati korraldamisest väga oluliselt. Ma täpsustaks, et see ei kehtinud kogu Eesti kohta. Kui olümpia eel Pärnu sõudeklubi juhid läksid ENSV Spordikomiteesse taotlema kaasabi talvise treeninguhoone ehitamiseks, siis anti lühike selge vastus ‒ ei, praegu on kogu tähelepanu ja rahad suunatud Pirita purjekeskuse ehitamisele. Sellega oli viieks aastaks seisma pandud koolidele võimlate ehitamine.

On õige öelda et Pirita purjeregatt tutvustas Eestit maailmale. Kuid mitte rõõmsast küljest, vaid hoopis kurvast vabaduse taotlemise küljest.

Järgmine olümpia toimus Los Angeleses ja seal Kreml korraldas kättemaksu-boikoti. Nende boikottide käsitlemine on spordiajaloo küsimus. Siinkohal meenutan vaid, kuidas kompartei võttis lõa otsa kõik ENSV teenelised meistersportlased, sundides neid kirjutama üleskutseid Los Angelese olümpia boikoteerimiseks. Kuid üks oli julge. Loodan et mäletan veel õigesti Eesti laskesportlase Anne Obergi nime, kes aasta enne käis eelolümpial ja kirjutas hoopis kiituse ameeriklastele. See jõudis trükki tänu Eesti ajakirjanikele ja sporditegelastele.

Veljo Kalep, Pärnu sõudeklubi ja Toronto Argonaut Rowing Club veteran

Jaga |