Hea riik on kallis

UNO KIVIK,      07. mai 2003




Ühiskondlikule kokkuleppele jõudmine on tõstetud meie esmaseks ülesandeks. Oleme kogu probleemiderohkusest arvestatava konsensuse saavutanud alles kahes küsimuses - põhiseadus 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel ja et meie riigi kaitsekulutuste maht on 2% SKPst. See on ka kõik.

Referendumil saab vaid olla millegi "poolt" või "vastu" kogu paketis. Põhiseadus sätestab riigi ülesehituse ja eesmärgid. Kas koos vastu võetud põhiseadus on meid selles kätketud seisukohtades ühte liitnud? Kuidas siis viidi 1992. aasta Riigikokku valijate häältega sisse kaheksa Eesti Rojalistliku Partei esindajat? Põhiseaduse § 1 ütleb ju selgesti, et "Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik", mitte kuningriik.
Vastus on, et tänaseni pole ühtset ega selget seisukohta, mis see riik meile ikkagi on. Ühiskondlikku kokkulepet pole sündinud.

Perekonnast läbi omavalitsuse riigini

Inimühiskonna esmane on lüli perekond. Öeldakse, et perekond on muutunud või pöördumatult muutumas. Kuid muutumatu on perekonna peamine tunnus, selles kehtiv reegel - igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi. Perekonnas ei murta pead, missugune on iga liikme panus või kas temale osaks saanud tugi ja hoolitsus on õiglased, olenemata, kas pere on loodud seadusliku abielu või lihtsalt kooselamise kaudu. Rahvaloenduse ajal küsiti ju "leibkondi".
On ettevõtmisi, mida perekond oma jõududega lahendada ei suuda. Koostöös teiste peredega aga küll. Tuletame meelde igivanad talgud kui ühistöö vormi. Täna on küsimuste lahendamiseks, millega perekonnad ükshaaval hakkama ei saa, loodud ühiskondlik koostöövorm - omavalitsus. Kui suureks omavalitsus võib muutuda? Kuidas seletada, et Eestis eksisteerivad üheaegselt omavalitsused paarisaja ja mitmesaja tuhande elanikuga? Kuhu panna piir?
Arvan, et sinna, kus inimene tunneb, et isikliku suhtlemise abil ta asjade käiku enam mõjutada ei suuda. Just sellest piirist algab kõrgeim ühiskondliku koostöö vorm - riik. Riigi eesmärgina on põhiseadus fikseerinud muude ülesannete seas olla "kaitseks sisemisele ja välisele rahule" ning tagada "eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade".

Kui oma maapära kopphaaval maha ei müüda

Riik on seega meie kõikide kõrgeim ühisolemise vorm, millel on oma organisatsioon, jõustruktuurid, riigiasutused jm, mida ühiselt vajalikuks peame. Kõik need maksavad. Riigikulutuste katteallikaks saavad olla ikkagi maksud, kui just oma maapära kopphaaval maha ei müüda, nagu väike Nauru riigike on teinud.
Riik on tähtis osa meie ühiskodust ja ulatub lävepakust kaugemale. See on piltlikult maja, mis peab varjama maailma tormide ja tujude eest. Kui me võtame seisukoha, et mida vähem on riiki, mida vähem see meie ellu sekkub, seda parem, siis tähendab see elu vähema turvalisusega ja kindlama tulevikuta.
Hea riik ei saa olla odav, eriti kõrge on tema "omahind" väikesele rahvale - tingimusel, kui tahame olla teiste rahvaste ülemvõimu alt vaba. Siit tulebki küsimus, kui kalliks võiks hästi funktsioneeriv riik meile minna?

Riigi kulud rahvuslikus kokkuleppes

Ükski erakond ega huvigrupp ei vaidlusta, et kaitsekulud võivad olla 2% SKPst. Kui mitu protsenti SKPst võiksid olla riigi teised kuluread? Kulud tervishoiule, haridusele, pensionidele, korrakaitsele, riigiasutustele, kultuurile? Kauakestvate ja raskete läbirääkimiste kaudu võib lõpuks kõiki rahuldavad arvud kokku saada. Ainult et nende järgi rahasummasid liites saame kindlapeale rahahulga, mis tunduvalt ületab kõik senised riigieelarved. Kui Riigikogu ei suuda aga eelarvet kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust vastu võtta, läheb parlament laiali ja president kuulutab välja erakorralised valimised.
Kui jõuaksime ühiskondliku kokkuleppega kõigi riigi kulutuste summas N% SKPst ja kui see ületab kõik senised riigieelarved, tuleb muuta maksupoliitikat. Kavandatud tulumaksu vähendamise ja maksuvaba alammäära tõstmine tuleks niikuinii katta kas käibemaksu või aktsiiside kaudu. Pärast üldise maksukoormuse tõusu ei jääks midagi üle. Ent selline samm oleks meeletu.

Progressiivsest tulumaksust pole pääsu

10. aprilli Postimehes ilmneb Ainar Reinapi kirjaloost, et 47% palgasaajatest teenivad kuus alla 2650 krooni. Suur hulk inimesi eksisteerib olemise piiril ega suuda riigile midagi enam lisada. Ainult 5700 isikut teenivad kuus rohkem kui 25 000 krooni, miljonäre on vaid paarsada.
Kui tahame head ja tugevat riiki, siis laheneb probleem ainult jõuka elanikkonna abiga. Nad peavad seniseid seisukohti ja tõekspidamisi muutma. Postimehes laialdast vastukaja pälvinud Martin Ehala essees "Investeering õiglusesse" ütleb autor: "…edu võib saata rahvuslikku kokkulepet vaid siis, kui kõik, kes tulevad toime keskmiselt paremini, on valmis andma oma panuse, et aidata neid, kes saavad hakkama keskmiselt halvemini." Ja teine väärt mõte: "…kellele rohkem on antud, selle au ja privileeg on anda ühiskonnale rohkem."
Minu kirjutise moraal on, et teel ühiskondliku kokkuleppe poole ei pääse me ringi ega mööda progressiivsest tulumaksust.
On ähvardatud, et progressiivse tulumaksu kehtestamise järel lähevad meie nn "ärivedurid" mujale ja meie majandus kannataks. Mis ootaks neid vedurimehi mujal? Kõikjal kehtib seesama nende poolt vihatud maksusüsteem. Kas laias maailmas on makse maksta magusam? Ja teiseks - kui nad oma rahaga on Eestis suured tegijad, siis mujal oleksid nad sealsete ettevõtjate taustal prügikala ja uustulnukatena ka soovimatud isikud.
Väidetavalt looks meie võrdeline maksusüsteem tulevases Euroopa Liidus meie riigi näol omamoodi maksuparadiisi, mis toovat endaga kaasa pöörased investeeringud. Kas ikka on nii? Kas avatud turumajanduse konkurentsis ei leia meie lugupeetud europartnerid tõhusaid majanduslikke vastumeetmeid, mis meid õige pea ägama panevad? Pole erilist põhjust uskuda, et meie oleme seal kõige-kõige kavalamad.

Riik on tähtis osa meie ühiskodust ja ulatub lävepakust kaugemale. See on piltlikult maja, mis peab varjama maailma tormide ja tujude eest. Kui me võtame seisukoha, et mida vähem riik meie ellu sekkub, seda parem, siis tähendab see elu vähema turvalisusega ja kindlama tulevikuta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)