Kolmas tee

ARNOLD TAKKIN,      03. märts 2004


Minu arvates on kõige markantsem, murettekitavam, vahel isegi närvi ja raevu ajav, et me ju lõpuks ei ole nii rumalad. Andrus Ristkok.

"Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrdunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist." See on esimene lause enam kui kahe aasta eest avaldatud 26 sotsiaalteadlase kirjast.

Samasugust hinnangut meie riigis valitsevale olukorrale on avaldatud meil nii enne kui pärast seda. Ja sellega hakatakse juba harjuma. Kõigil avaldustel on ühine puudus - ei tooda ära nende pahanduste põhjuseid. Põhjust näitamata jääb kogu lugu õhku hõljuma tulemusi andmata. Mingid põhjused ikka leitakse ka. "Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne käitumine." Kuid peavad olema põhjused, miks riigijuhid niiviisi käituvad, miks need institutsioonid ei täida oma funktsioone.
Andrus Ristkok, üks 26-st, läheb kaugemale. ( ML, 11.09.2003) "Meie põhiseaduse koostamise protsess ja selle tulem võtsid tegelikult ära demokraatliku omariikluse tekkimise võimaluse ... Me kopeerisime seda teistelt maha, püüdsime malli võtta oma 50 aasta tagusest." Kuid miks see meil nii pidi minema?
Meie vabanemine tuli suure ootamatusena ja väga kergelt, me ei olnud selleks ette valmistatud. Suurtele revolutsioonidele on ikka eelnenud pikaajaline ulatuslik ideoloogiline ja teoreetiline ettevalmistus, need toetusid olemasolevatele eesrindlikele ideedele. Meil see puudus täielikult. Üksikud vabadusvõitlejad, kes meie tuleviku pärast muretsesid, teoreetiliste probleemidega ei tegelnud ja nägid meie tulevikku kauges minevikus. Ja kui tuli otsustada, polnud filosofeerimiseks enam aega. Tuli kiirustada juhtpositsioonide sissevõtmisega uues riigis. Riigi tulevikuks pidi saama nostalgiline minevik. Kosmoserakettide ajastu ühiskonda hakati aurumasinate riigi raamidesse toppima.

Revolutsiooni tegijad jäeti mängust välja

Meie revolutsioon oli erakordselt üksmeelne, tundus, et mingisuguseid erilisi huve kellelgi ei ole. Usuti, et Moskva alt vabanenuna hakkab kõik laabuma iseenesest kõige paremal moel.
Uue riigikorra kujundamine jäi kitsa ringi omavahel rivaalitsevate poliitikute otsustada. Rahvas, revolutsiooni "musta töö" tegija, jäi tegelikult "mängust" välja. Rahvas ei saanud ajakohast ja väärilist kohta uues riigis. Vast sellest tulidki hilisemad ütlemised, et me sellist riiki ei tahtnud.
Esmakordselt rahva enda poolt valitud parlament läks kohe teravasse vastuollu valijatega, mille eredamaks näiteks oli rahva tahte täielik ignoreerimine esimese presidendi valimiste ajal.
Rahva ja võimu suhete olemus tuli selgelt välja valitsuse poolt ette võetud elektrijaamade ja raudtee erastamise kavatsusega. 163 000 eestimaalast protesteerisid oma allkirjaga valitsuse ettevõtmise vastu.
Samal ajal toetasid rahva poolt valitud saadikud Riigikogus valitsust. See polnud mingi erandlik nähtus, vaid paratamatu tulemus meie riigielu korraldamises. Tegelikult rahva valitud kõrgemat riigivõimu teostav parlamendisaadik ei ole rahva ees vastutav. Põhiseaduse § 62 on öeldud: "Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites."
Valitsuse vastutus rahva ees tähendab aga praktiliselt vastutust parlamendi ees, täpsemalt selle enamuse ees, see tähendab valitsevate parteide fraktsioonide ees või iseenda ees. Järelikult ei vastutata kellegi ees. Siit paratamatu järeldus - astmelise esindatuse puhul võib rahva tahe kaduma minna.
Aurumasinate ajastul kujunenud parlament ei tule toime elektroonika, kosmonautika ajastu ühiskonnaelu korraldamisega. See riigivalitsemise süsteem on tänapäevaks täiesti aegunud, ajast maha jäänud. Meie, uustulnukate juures tuleb see kõik selgelt välja. Rahva elu korraldajate töö hindamine iga nelja aasta järel ei taga tänapäeval enam ühiskonna normaalset arengut. Mitmed autoriteetsed meie elu hindajad on avaldanud arvamust, et meie pole õigel teel (Mati Hint, Rein Ruutsoo, Arno Köörna).

Mida teha?

Andrus Ristkok leiab: "Tollal oli viimane hetk tegelikult ka kolmandat teed uurida." Samas arutab ta: "Mis see kolmas tee oleks võinud olla?" Ja leiab, et see võinuks olla "miski, mis oleks andnud mingi neutraliteedi, teistsuguse lähenemise, kas Põhjamaade blokk või Läänemereriikide grupp...".
Meil on veel hästi meeles totalitaarse sotsialismi võimu tee. Oleme hästi tunda saanud kapitalismi liberaalse turumajanduse raha võimu teed. Kolmas peaks olema nende kahega võrdväärne, kuuluma samasse kategooriasse. Inimkonna arengu olemus on olnud ikka suuremate rahvahulkade aktiivsemas ühiskonnaelus osalemises. Seega oleks täiesti ajakohane rahva võimu teele asumine. Demokraatia saaks oma õige tähenduse.
Mõned tipp-poliitikud ongi kutsunud rahvast võimu võtma, märkimata samal ajal, kuidas see rahva võim välja näeb ja mis peab meie riigikorralduses muutuma, et seda saavutada. Võib-olla on mõeldud muudatusi rahva teadvuses, et ta ennast võimulolijana tunneks. Võib aga olla, et kasutatakse populaarset ideed lihtlabaselt omakasupüüdlikult ära.

Rahvas peaks osalema riigivalitsemises

Rahva võim algab siis, kui ühemandaadilisest valimisringkonnast valitud saadiku taga on püsiv valijate kollektiiv, kellelt ta saab ülesanded ja kohustused riigivõimu teostamisel, kui valijatel on võimalus perioodiliselt, või ka vajaduse korral, oma saadiku aruanded ära kuulata, tema tegevust korrigeerida ja hinnata, ning kui vaja, siis ka saadik tagasi kutsuda. Tähtsamad riigis vastuvõetavad seadused/korraldused arutatakse valijate koosolekutel läbi. Saadik tegutseks parlamendis vastavalt valijate enamuse tahtele, mitte aga partei fraktsiooni korraldustele.
Valijate püsivate kollektiivide loomiseks saaks kasutada olemasolevaid töökollektiive. Haridustöötajad valiksid oma saadikud, meditsiinitöötajad oma, transporditöötajad oma jne. Suuremad ülikoolid saaksid oma saadikud. Kuidas see süsteem üle kogu riigi kujuneks, on juba tehnika küsimus.
Töökohtade järgi valimisringkonna kokkupanemise võimalused on vast ainult Tallinnas. Teistes suuremates linnades saab valimisringkondadesse ühendada kas tegevusalalt lähedasi töökollektiive või arvestada territoriaalset lähedust. Väiksemate linnade elanikud suhtlevad üksteisega igapäevases elus ja moodustavad tegelikult ühtse kollektiivi. Neil oleks Riigikogus oma saadik. Kogu valimiskampaania toimuks valimisringkondades. Valimised oleksid asjalikud, odavad, tõsiseltvõetavad.

Riigipoliitika on saadikukeskne

Meie saadikute kohtumistel valijatega on tegemist igaüks omaette koosolijatega, kus iga valija esindab ainult iseennast. Kohtumisest mingisuguseid kohustusi saadikule ei tule. Saadiku positsioon on palju tugevam, ta on valijast sõltumatu. Riigipoliitika on saadikukeskne. Või kui üldisemalt, siis võimukeskne.
Kohtumisel valijate kollektiiviga antakse saadikule edasi tema valijate seisukohad riigielus parajasti päevakorras olevate teemade kohta. Vast ehk ka paberile panduna, et järgmisel kohtumisel oma saadikutöö tulemusi hinnata. Siin läheb "jäme ots" valija kätte. Riigipoliitika muutub valija-, rahvakeskseks. Nii nagu on kirjas põhiseaduses:
Rahva võimu kujunemisega muutub põhjalikult ka kogu ühiskond. Ühiselt riigiasju ajades kujuneb inimestel riiklik, ühiskondlik suhtumine oma töösse, loodusesse, kõigesse, mis meid ümbritseb, ellu üldse. Meist saab üks suur kollektiiv - eesti rahvas.

Kuidas võiks elu konkreetselt välja näha?

Koolide valimisringkondades moodustaksid õpetajad koos valimisõigusega õpilastega ühise valijate kollektiivi. Võiks veel kaaluda, kas ei peaks valimisõiguse andma ka noorematele, 16aastatele, koos kodaniku passi saamisega. Õpilased osaleksid üheskoos õpetajatega tähtsate riiklike asjade arutamisel/otsustamisel.
Võib ette kujutada, kuidas see tõstab noore inimese enesetunnet, väärikust, vastutustunnet. Vanemate klasside õpilased, tunnetades vastutust koolis valitseva olukorra pärast, tuleksid nooremate probleemide lahendamisega hõlpsamini toime kui õpetajad. Põhjalikult muutub õpetajate-õpilaste vahekord, kaob koolisisene vägivald, narkootikumide tarbimine, kuritegevus.
Midagi sarnast toimuks kõikides valdkondades. Kaoksid ümbrikupalgad, varimajandus, korruptsioon. Majandustegevus ja kogu elu muutuks läbipaistvamaks. Kas kõik hakkab ikka just nii ladusalt kulgema, kuid selline tendents tekib kindlasti.

Ideaali poole peaks püüdlema

Teaduse osa meie ühiskonna elus ei ole ajakohane. Teadlasi on küll nii Riigikogus kui valitsuses pidevalt olnud, kuid nad pole seal teadust ega teadlasi esindanud. Teadus ja teadlased oleks nagu opositsioonis võimuga, kes meeleheitlikult taotlevad oma seisukohtadega arvestamist. Asi on niikaugele läinud, et sotsioloogid on esitanud valitsusele ultimaatumi, nõudes oma seisukohtade süstemaatilist ärakuulamist ja nende arvestamist sotsiaalpoliitika kujundamisel.
Pakutavas valimissüsteemis saaksid teadlastel olema oma valimisringkonnad suuremates ülikoolides, teadlasi jätkuks ka teistesse valijate kollektiividesse. Kogu riigi poliitika kujundatakse teaduslikel alustel.
Probleemide probleemiks on meil aga katastroofiliselt madal iive. Kogu looduse põhiolemus on oma sugu säilitada, paljuneda. Üleminekul uuele elule tegi sündivus järsu hüppe üles, ületades tunduvalt suremuse, ilma et oleks mingeid "abinõusid" ette võetud. Otsustav oli tekkinud usk paremasse tulevikku, usk, et hakatakse lõpuks normaalset elu elama.
Probleem on sügavamal. Kogu elulaad ja elumõistmine peaks muutuma. Normaalse iibe saavutame siis, kui me suudame maha võtta kõik pidurid, mis meie normaalset arengut segavad, kui kõrvaldame kõik takistused, mis segavad loomulikku elu elamast. Seda kõike võiks meile tagada ainult rahva võim.
Peaks selge olema, et riigibürokraatia, kui täiuslik see ka poleks, ei saa selle ülesande lahendamisega hakkama. Kui kõik see, mis meie elus toimub, on meie otsustada, kui me ise kõige eest vastutama peame, hakkame hoopis teistsugust elu elama.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)