Ekspresident aidaku haigeid lapsi

JAAN VAHTRA,      07. november 2001



Meie endine riigipea, kes küsib maksumaksja käest raha oma kalli Viimsi kodu valvamiseks võiks selle raha annetada hoopis vigaste laste tuleviku parandamiseks. See näitaks meie moraali, mida vägisi kaotama kipume. Tegelikuks moraalituse põhjuseks on maaelu surm ja külaelu kadumine.

Eesti ei ole Taani, kaugeltki mitte USA. Meie elustiil on olnud neist aastakümneid erinev. Tahta, et näiteks maksaksime mürtsti kõrgeid ametipalku ja lustikulusid just nende tavade järgi, on mõeldeski enam kui piinlik.

Viljaväljade asemel võsa

Käisin suvel noorusmaal. Endisi külateid enam ei ole. Isegi jalgrattaga pääsesin kunagiste hoonete vundamentide juurde raskelt. Kuusteist kilomeetrit ei ühtki vastutulijat ega möödasõitjat. Ei klähvivat karjakoera, ei karjagi ega töötavat traktorit.
Ise nägin, kui kunagi veeti sama teed mööda raudteejaama iga nädal koorem-kaks eksportvõid, Abjalt saadeti Võhma tapamajja vagunid peekonisigadega inglaste tarbeks ja rasvasigadega sakslaste ja venelaste jaoks. Külateedel ristusid lihunike, kanamunakasvatajate ja linakaupmeeste teed. Veel kümmekond aastat tagasi võis sama tee ääres näha viljavälju ja loomakarju. Nüüd näen vaheldumisi umbrohumaadega lapikest rapsi või rukist, aga taamal kasvab peale juba võsa.
Endised suurtalud on müüdud. Uued omanikud kohapeal ei ela. Käivad, külivad, niidavad, raiuvad metsa ja kaovad. Endine naabritüdruk, kes koos kahe ketikoeraga on ainsad elanikud kahe kilomeetri raadiuses, räägib, et nad ootavat välismaiseid ostjaid. Temalgi käinud limusiin õues, tahetud metsa osta. Tõstetud rahapakkidega kohver autokapotile, et ehk tuleb mutile rahahimu peale. Seekord päästnud metsa koeraketi kallal kohmitsemine.

Miks teadlased suurtootmist ei kaitsnud?

Seda kõike kuuldes-nähes tahaksin majandusjuhtide kasvatajatelt küsida paar küsimust. Kus oli suurtootmise likvideerimisel eestlaste oma professorite aru ja au? Miks kaotati suurmajandid, kombinaadid, ettevõtted, tehased? Miks jagati nad osadeks ja pankrotimeistritele hüppelaudadeks. Kas ainult välisfirmade harjal hooplemiseks?
Tean, kui himukalt vähemalt selle vana külatee äärne rahvas (ilma välisnõustajateta) tööd tegi, lapsi koolitas, neid linnas järjele aitas.
Kes ajalooliselt päästsid eesti rahva? Kas need polnud mitte popsid-peremehed, kes aitasid endi kõrvalt ka linnasakstel elu sees hoida? Kas nüüd, kikase kombel kanakarja ees tiibu lohistades ja eesti elu vaid linnale või välisfirmale ehitades, ei kirjutata alla hoopis oma rahva surmaotsusele?
Mõtelgem sellele!
Rahva poolt hinnatud ekspresidendi Lennart Meri loogika peaks olema ehk niisugune: kui lastehaigla vajab miljonikroonist instrumenti ja laseb kuuldavale abipalve, siis poleks ekspresidendil kahju temale määratud sümboolsest turvateenistusest ehk poolest miljonist kroonist laste tervise heaks.
Sellest saabki alguse meie moraal - au, uhkus, südametunnistus.
Moraal ei alga kasumit väljavedavast suurettevõtlusest, mida ka peab kuigipalju olema. Moraal ei alga elektri 20 kroonisest püsitasust, mis aga on väga ahvatlev elektrifirmale, sest seda saab mõne kuu pärast veelgi suurendada. Selle ja teiste samalaadsete hinnakergitustega aga käib paralleelselt direktorite palgasuurendamine ning rahva elatustaseme alandamine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)