Eesti võimsaim streik

RALF R. PARVE,      10. detsember 2003


Rohkem kui 20 000 õpetajat ning haridustöötajat osales Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) korraldatud streigil, millel nõuti valitsuse käest järgmiseks aastaks kõrgharidusega töötaja palga alammäära võrdsustamist samaks aastaks prognoositava keskmise palgaga.
Toompeale, Lossiplatsile tuli meelt avaldama aga üle 3000 haridustöötaja ning õpetaja. Esmakordselt taasiseseisvunud Eesti ajaloos toimus 8-tunnine streik, milles osalesid mõlemad suurimad ametiühinguorganisatsioonid. Üle riigi oli streikijaid rohkem kui 18 000.
Lossi platsil võis kohata Narvast bussiga saabunud viitkümmet õpetajat. Nende sõidukulud korvas oma riigikogulase esinduskuludest Mihhail Stalnuhhin.
Lossi platsile toodud plakatitelt oli lugeda: "Missioonitundest ära ei ela!", "Madal palk on hariduse umbtee", "Juhan, tule kooli! Saad 5710 krooni" (võis muidugi vaid oletada, kui kaua aega tagasi Parts nii väikest palka sai), "Tahan elada kui Partsi kass". Lossiplatsile Partsi ega tema kassi ei tulnud. Esimene neist viibis pärast seda, kui TALO esimeest ei õnnestunud sundida streigist loobuma, töövisiidil Pariisis, teise kohta andmed puuduvad. Ükski valitsuse esindaja TALO pöördumist valitsuse ning Riigikogu poole vastu võtma tulla ei suvatsenud. Seega oli üsnagi päevakohane plakat lootusega: "Maimets, Pomerants, Parts! Märka õpetajat". Ega nad ei märganud ikka küll. Haridusminister Maimets suvatses vaid Postimehe online´is vastata ähmaselt ja mittemidagiütlevalt talle esitatud küsimustele.
Lossi platsil kõlanud sõnad olid karmid. Eesti Ametiühingute Keskliidu uus esimees Harri Taliga nimetas õpetajate palka häbiväärselt madalaks, Kuusalu õpetaja Urmas Mark teatas, et õpetajate palganõudmised alammäära osas on täpselt sama suured kui riigikogulaste esindustasud. Raplamaa kultuuritöötaja ja ametiühingujuht Leili Oja meenutas, et valimiste eel räägitakse mesimagusat juttu hariduse ning kultuuri tähtsusest, ent pärast valimisi need jutud unustatakse. Kõhud ja taskud saavad täis üksnes äsjastel lubajatel.
Riigikogu aseesimees Peeter Kreitzberg aga märkis oma sõnavõtus: "Meie aja kangelane on rikkur, sageli üleöö rikkur, kellelt ei tohi eesti hariduse hüvanguks makse kasseerida. Mis sest, et sageli on ta ise suurimaid haridushüvede ilma tasuta tarbijaid.
Kõik me oskame õpetajalt küsida rohkem, kui mahub 24 tunni sisse, kuid vastu oleme valmis andma kuupalga, mis kulub nädala-paariga. Saateks jutt hariduse prioriteetsusest. Süüdi oleme meie, poliitikud, kuid paljuski õpetajaid tihti alavääristavad ajakirjanikud, streikijate näägutajad, pärispingutajate raha kahetsusväärsest ümberjagamisest jutlustajad. Mina ja minu erakond toetame streikijate nõudmisi."
Streik äratas tähelepanu ka väljaspool Eestit. Streikijatele saatsid toetusavalduse Leedu, Läti, Norra ja Rootsi õpetajate organisatsioonid, samuti ka Õpetajate Maailmaorganisatsioon. Streikijatega ühinesid pooletunnise hoiatusstreigiga Edelaraudtee vedurijuhid, tööseisakud toimusid peale rahvusteater Estonia kõigis Tallinna teatrites, Vene draamateatris, Endlas, Ugalas ja Rakvere teatris. Streikisid ka Tallinna keskraamatukogu, rahvusraamatukogu, ajaloomuuseum, Tallinna linnamuuseum ja Tartu spordimuuseum, kuid ka paljud maakondlikud muuseumid ning raamatukogud.
Võib aga öelda, et nii laiaulatuslik ja üldsuse poolt toetatud streik oli võimulolijatele üsnagi ootamatu. Streigi nii edukas läbiviimine näitab, et Eesti ametiühingud koguvad jõudu ja on saamas tõelisteks ning jõulisteks töötajate huvide kaitsjateks.
Ja Eesti haritlaskond, kes 12 aastat on oma suud kinni hoidnud ja kannatlikult oodanud mingite teadmatute eesmärkide saavutamist, mille järel pidanuks õnn nende õuele tulema, on saanud idealistidest realistideks. Pea püsti!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)