Stalini toost Pätsi tarkusele ja ettenägelikkusele

JAAN NIIN,      15. detsember 2004




Kui 1939. aasta 15. novembriks olid Punaarmee väeosad Eesti baasides kohad sisse võtnud, sai Johan Laidoner kutse veeta külalisena kolm nädalat Moskvas. Ta otsustas jõuda sinna 7. detsembril, visiidi pakutud pikkust lühendada ning võtta kaasa adjudant Jaaksoni ja staabi osakonnaülema Saarseni. Venemaa kallaletung Soomele võltsitud ettekäändel 30. novembril varjutas tollast meeleolu.

6. detsembril jõudsid eestlased Leningradi, kus Soome rindel sõdiva sõjaväeringkonna ülema Meretskovi nimel tervitas Laidoneri tema esindaja. Seal täitus kindrali soov külastada Ermitaazhi, millele järgnes seltskondlik õhtusöök hotellis Astoria, mis sai ka tema majutuskohaks.
Seejärel viis rong "Krasnaja strela" (Punane Nool) Laidoneri 7. detsembri hommikuks Moskvasse, kus jaamaesine oli ehitud ilupuude ja Eesti värvidega. Vastuvõtjate hulgas olid Eesti saadik Rei, marssal Vorošilovi esindaja, väliskomissariaadi protokolliülem ja linna komandant. Pärast esitlusi, tervitusi ja paraadmarssi viidi Laidoner peatuspaika, milleks oli uhke esindusvilla suurte mugavate ruumide ja teenijaskonnaga. Vene propaganda- ja ajakirjandus villa raamatukogus võtsid meie kindralilt kõik vabad hetked.
Esimese visiidi Laidonerile tegi Rei, et teavitada teda Kremli suhtumisest Eestisse pärast baaside lepingut. Saatkonnas einestamise järel sõitis Laidoner Vorošilovi juurde. Marssal tundis huvi Eesti baasidesse paigutatud Punaarmee väeosade käitumise vastu. Laidoner vastas, et seni on kõik olnud rahulik. Vesteldi ka Poola kiire kokkuvarisemise põhjustest.

Pidusöök Staliniga
Siis tuli teade, et Eesti ülemjuhataja auks korraldatakse Kremli Suures palees kell 8 õhtul pidusöök, millest võtab osa seltsimees Stalin. Sinna oli kutsutud ka meie saatkond. Stalin astus saali Vorošilovi ja Molotovi saatel. Esitlemisel ütles Stalin Laidonerile: „Härra kindral, ma olen teist väga palju kuulnud." Laidoner vastas: „Härra Stalin, mina teist veel rohkem." Siis tervitas Stalin lõdva käe ja kõrvalesuunatud pilguga kõiki külalisi, ilma ühtki sõna lausumata.
Lauas istusid Stalini kõrval Laidoner ja Molotov. Stalini vastas võttis koha sisse Vorošilov, kelle kõrval istusid Rei ja Saarsen. Neljakümmend külalist teenindasid lauas vilunud meesteenindajad. Menüüs oli enam kui kakskümmend rooga ja terve laua pikkuses seisid keskel reas viina- ja veinipudelid, millest iga külaline võis endale ise soovi korral valada.
Stalin oli eelnevalt tutvunud Laidoneri teenistuskäiguga tsaariarmees. Kindral oli noore ohvitserina teeninud rügemendis, mis asus tollal Tbilisi lähedal Manglisi linnakeses. Stalin küsis, millal kindral viimati Kaukaasias viibis. Kuuldes, et see oli enne (Esimest) maailmasõda, teatas ta Laidonerile võimalusest kohe sinna sõita. Laidoner vastas, et kahjuks ei saa ta praegu Eestist kauemat aega eemal olla. Kaukaasia teemal vesteldi veel pikalt.
Kuid siis tundis Laidoner huvi riigis propageeritava suure ülesehitava töö tarvis vajaliku tohutu hulga võimekate kaadrite ettevalmistamise vastu, ilma milleta poleks see töö võimalik. Stalin lausus, et sellist küsimust pole temale keegi esitanud ja selgitas, et juhte saadakse komparteist ning selleks vaadeldakse pikalt ja pidevalt noori, sõelutakse neid komnoorte ridadest – mida kõrgemale, seda tihedamaks muutub sõel ja mahajääjate arv kasvab, kusjuures lootustandvaid ergutatakse ja karastatakse, kuid need, kes osutuvad kõlbmatuiks, likvideeritakse.
Stalin ütles seda nii suure rahu ja kindlusega, nagu oleks see likvideerimine endastmõistetav toiming, mida keegi ei tohiks pahaks panna!

Stalini toostid Pätsi auks
Väga sõbralikule Vorošilovi tervituskõnele vastas Laidoner, et eesti rahva ja sõjaväe ülimaks püüdeks on elada rahus kõigi rahvastega, saada hästi läbi oma suure idanaabriga ning tema tulek Moskvasse aitab kaasa Tartu rahulepingus ja äsjases abistamispaktis määratud nõuete täitmisele mõlema riigi kasuks. Tänades küllakutse eest, tõstis ta klaasi Vorošilovi terviseks. Tervitusega esines ka Molotov, kes kõneles vaikse häälega, pisut kogeldes ning tundus, et ta rääkis sõnu, mida ta ise ei uskunud.
Siis tõusis tervituseks Stalin ja ütles järgmised sõnad: „Ei ole maailmas suuri ega väikseid rahvaid. On vaid rahvad, kes oma tööga on inimkonna kultuuri salvedesse kogunud palju väärtuslikke varasid. Need rahvad on suured vaatamata oma arvule. Nende hulka kuulub ka eesti rahvas. Nõukogude Liit on viimatisõlmitud vastastikuse abistamise lepinguga astunud selle rahva ja tema valitsusega sõpruse ning usalduse vahekorda. Et see on sündinud, tuleb panna kõigepealt Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi tarkuse ja ettenägelikkuse arvele."
Selle järel esitas Stalin üksikasjaliku ülevaate Pätsi elust ja võitlustest. Oluline oli Stalini kõnes see osa, milles ta kinnitas: „Pärast vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi vahel ei ole enam lahendamata küsimusi ja siitpeale võib Eesti julgelt ja segamatult jätkata rahulikku ja iseseisvat tööd oma rahva kasuks, mille eest on sajandeid võidelnud ja raskeid ohvreid kandnud. Ma panen ette tõsta klaasid Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Jakovlevitš Pätsi auks ja terviseks." Siis lõi Stalin klaasi kokku kõigi külalistega, sammudes ise ümber laua.
Kuigi kell oli juba üle kesköö, paluti kõik külalised Kremli kinno, kus Stalin ja Laidoner vaatasid kõrvuti istudes filme „Tuusik ellu", „Tšapajev" ja „Kui homme on sõda", maitstes sekka karastavaid jooke ja puuvilju. Poole kolme ajal juhatati seltskond ühte väiksemasse salongi, kus jaguneti vestlusgruppidesse.
Ühes grupis olid Stalin, Laidoner, Molotov, Rei, Vorošilov ja Budjonnõi.

Laidonerile näidati Moskva sõjatehast
Alles kella 4.15 8. detsembri hommikul avanes Laidoneril võimalus Stalinit ja Vorošilovit vastuvõtu eest tänada ja siis puhkama minna. Kuid juba sama päeva ennelõunal külastas meie kindral Tretjakovi galeriid ja pärast lõunat Punaarmee keskmajas asuvat sõjamuuseumi, kus oli ka Eesti kaart 1918–1920. aastate lahinguoperatsioonidega, millest oli võimatu saada tegelikku pilti punaväelaste käekäigust nendes lahingutes.
9. detsembril külastati Frunze-nimelist sõjaakadeemiat, mille eesruumis rippus suur Soome kaart, millel rindejoon polnud viimastel päevadel eriti muutunud. Õhtul vaadati Suures teatris „Vaikset Doni".
Laidoner sai tutvuda kiirpommitajate tehasega, kus töötas 20 tuhat töölist. Seal olid väga suured, soojad ja hästi valgustatud ruumid ning seadmed, millest enamikul ilutses päritolumärk „Made in Germany". Näidati ka Stalini-nimelist autotehast ZIS (hiljem ZIL). Võrreldes lennukitehasega oli siin tööliste riietus ja välimus palju viletsam. Küsimise peale üks tööline kurtis, et tööpäevad kestavad 12 tundi, millele lisanduvad koosolekud, kuid tööle hilineda ei tohi, sest siis võib kergesti Siberisse sattuda.

Kingituseks Trooja täkkhobune Oleg
10. detsembril näidati Laidonerile ratsaväe eliitrügemendi võistlusi, mille järel kinkis Vorošilov Laidonerile Moskvas viibimise mälestuseks tõuliselt ja väljaõppelt väga hea täkkhobuse Oleg, kes toodi Tallinna mõni aeg hiljem.
Laidonerile näidati veel piimakarjasovhoosi Moskva lähistel, Moskva uhket metrood ja Moskva-Volga kanalit. Lõpuks sõidutati Laidoner Punasele väljakule Lenini mausoleumi, kus Lenin lamas klaaskirstus, must pigimütsike peas. Kui nõukogude inimesed tohtisid temast mööda sammuda hetkekski sarkofaagi juures peatumata, siis Laidonerile ja tema saatjatele seda kitsendust ei tehtud.
Kindrali visiit lõppes 12. detsembril ja 14. detsembril peatus rong koduses Balti jaamas.
Pühapäeval, 17. detsembril esines Laidoner raadios kõnega, milles muuhulgas ütles: „Ma võin kinnitada, et minu külaskäik Moskvasse andis mulle tõendusi, kui õigesti Eesti valitsus toimis vastastikuse abistamise pakti sõlmimisega. Me kõrvaldasime sellega sõjalise kokkupõrke ohu oma idanaabriga ja võime elada rahus."
Selline oli Eesti sõjavägede ülemjuhataja hinnang tolle ajahetke olukorrale ja vahekorrale Nõukogude Liidu ehk Venemaaga. Kindralit hästi tundnud inimesed teadsid, et Laidoner ei kõnelnud kunagi seda, mida õigeks ei pidanud.
Kokkuvõttes ei osutunud Laidoneri hinnang olukorrale õigeks, sest juba seitse kuud hiljem küüditasid need külalislahked kostitajad ta igaveseks ajaks Venemaale, röövides ühtlasi tema riigilt iseseisvuse, kuid see on omaette teema. Tollel ajal ja hiljemgi tehtud rängad vead koos tagajärgedega tuleksid kirjutada näiteks raamatusse, mida võiks nimetada „Riigijuhi Karu-aabitsaks" ja mille peaks läbi lugema enne Moskvasse sõitu iga Eestimaa kõrge ametimees, kellel on kihk oma „Moskva Trooja-täkk" koju tirida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)