Maksude kehtestamine võib põhiseadusega vastuolus olla

Ants Lahe,      03. juuli 2002


Põhiseaduse § 113 kohaselt saab makse kehtestada ainult seaduse alusel. Samas määratleb § 102 seaduse algatamise õigust omavate võimustruktuuride ringi. Nende hulka ei kuulu Eesti Telefon ega Eesti Energia. Seega puudub monopolidel põhiseaduse kohaselt võimalus oma kliente maksustada. Nende õigus on oma teenust lepingujärgse hinnaga müüa.

Äriidee, mis võimaldaks klienti maksustada ja põhiseadust otseselt mitte rikkuda, seisneb monopoli ettekujutuses, et monopoolne seisund turul laieneb monopoliks ka keelekasutuses. Tarvitseb kliendi maksustamist nimetada näiteks sõnaga "püsitasu" ja monopol ongi sellega kehtestanud uue maksu, mida iseloomustab asjaolu, et see ei sisalda ärilist suhet müüdava kauba kogusest ja kvaliteedist lähtuvalt, vaid ostjapoolset tasu monopoli olemasolu eest.

Selliseid lingvistilisi võimalusi põhiseaduses polnud võimalik ette näha. Rikastumisvõimalused on siinjuures küllaltki avarad, sest eesti keeles saab sõna "maks" asendada näiteks sõnadega kümnis, eraldised X-eelarvesse, andam jne.

Ideaalis kogub riik oma maksud eesmärgiga kaitsta andamite andjat igasuguste temast mittesõltuvate ja sõltuvate hädade eest. Praktiline asjade käik tulenevalt poliitilistest tõekspidamistest, meeleoludest ja kalduvusest oma tööd ratsionaliseerida on selle hoolitsuse muutnud puhtakujuliselt tehinguliseks nii oma majanduslikus arvestuses kui ka ideoloogias.

Kujunenud arengusuunda üldistas G. Soros: "Puhtakujulises tehingulises ühiskonnas orienteeruvad kergemini ja jõuavad arvatavasti teistest ette need inimesed, kes ennast teiste pärast muretsemisega eriti ei vaeva. Puhtal kujul ei saaks tehinguline ühiskond eksisteerida, aga siiski oleme sellel lähemal kui iial enne." (George Soros "Globaalse kapitalismi kriis" 1999. a, Tallinn lk 129).

Maksud sh eriti monopolide poolt rahvale peale pandavad maksud (antud juhul esinevad nimega "püsitasud") võimaldavad lähtuda seaduseloomes tehingu absolutiseerimisest, olles sealjuures ideoloogilise baasi osa puhtakujulise tehingulise ühiskonna loomiseks. Siin avalduvad kaugeleulatuvad horisondid muretuse sündroomi viljelemiseks, mis lõppeks areneb terroriks oma rahva vastu.

Kuivõrd tehing, mida valmistab ette kasusaaja, mitte rahvas, on alati rahva suhtes ebapopulaarne, siis tehinguline ühiskond tegutseb rahvast eraldi ja on sunnitud oma algstaadiumis pidevalt selgitama nn ebapopulaarsete otsuste möödapääsmatut vajalikkust. Hiljem, kui rahvas on tüdinenud kiidulauludest ebapopulaarsetele otsustele, pole selsamal propagandal olulist tähtsust ja vajadust, kuivõrd ahnusekurat on pudelist pääsenud ja tegutseb ilma jõustruktuuride turgutamist vajamata.

Tuginedes eelkirjeldatud ümbersõnastusele poleks veel mõtet olnud erastamisagentuuri ajaloo prügikasti veeretada. Meil on müümata mitu riigile kuuluvat töömahukat ja seetõttu "kahjulikku" tegevusala. Esiteks - maanteede kasutamine ja korrashoid; teiseks - keskkonna kaitsmine.
Mitte et igalt liiklejalt ja keskkonda oma olemasoluga kahjustavalt indiviidilt nõuda kohapeal ekspluatatsioonitasu, sest tasunõudjate palkamine viib raha jällegi rahva kätte ja seega nullib kogu äriidee. Asi muutub tulutoovaks, kui maksustada mitte kauba kasutamine, vaid võimaluse olemasolu seda kaupa kasutada - teede ja miks ka mitte - keskkonna kasutamise püsitasu. See tasu ei olene sellest, kus inimene või loom liigub, me maksustame tee, keskkonna ja maksumaksja üheaegse olemasolu - kooseksisteerimise.

Valitsusaparaadi kokkuleplus monopolidega koos põhiseadust rikkuda on mõistetav, kui jälgida rahavoogude kulgemist enne ja pärast erastamist. Kuivõrd igasugune riiklike asjaajamiste erastamine vähendab tööd valitsussektoris, siis sellega peaks vähenema ka rahavoog läbi valitsemiskulude s.o maksude vähenemine. Kuid selline sündmus on tehingulises ühiskonnas ebaloomulik.

Püsitasud vähendavad järjest nende ostuvõimet, kes ise püsitasusid kehtestada ei saa. Ostuvõime vähenemine tekitab kaupade ülejääki ja seega tööpuudust nii tootmises, kaubanduses, transpordis, kultuuritegevuses jne. Samas rahavoog, mis on sattunud püsivate tasude kehtestajaile, kulgeb (kui üldse kulgeb s.o eraldub) ringlusest välismaiste kaubatootjate kukrusse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)