Tuhkatriinu tuhamägede vahelt – Tatjana Mannima

URMI REINDE,      01. märts 2006


Kiviõli ekslinnapea Tiit Kuusmik räägib ühe suusatari tipputõusust

On loomulik, et kohalik omavalitsus peab piirkonnas primaarseks majandustegevust. Kui rääkida spordielu edendamisest, siis siin sõltub kõik kohalike juhtide suhtumisest niinimetatud teisejärgulistesse asjadesse, nagu sport ja kultuur seda alati on olnud. Samas teame, et riigile toovad au ja kuulsust nii sportlased kui ka kultuuritegijad majandusest enam. Riigikogu liige, endine Kiviõli linnapea Tiit Kuusmik räägib, kuidas jõudis Kiviõli tuhamägedelt Torinosse Tatjana Mannima.

„Peres, kust pärineb Tatjana Mannima, on üheksa last," ütleb Kuusmik. „Minu teada nende ema ongi tegelnud laste kasvatamisega, isa töötas kaevanduses. Praegu saab ema rahvapensioni, isa on invaliidsuspensionil."

Ajal, kui kogu Eesti elab olümpiakuldade säras, on paslik vaadata, mis toimub medalite kõrval. Sellele vihjas 15. veebruari Kesknädalas ka vastne spordielutöö preemia laureaat, judotreener Andres Lutsar, kes üleüldise eufooria sees esitas kohatu küsimuse: mis maksab Eesti poes üks suusapaar? Eesti suusanaiskonna üht liiget Tatjana Mannimad silmas pidades võiks küsida: mis maksavad suusad siis, kui lapsi on üheksa?

Treener Kaurson töötas Mannima üles

Kuusmiku sõnul pole sel suurel perel majanduslikult tõesti kerge. Nad on olnud sotsiaalabi saajate hulgas. Seda enam tuleb imetleda Tatjana Mannima eneseületamist ja saavutustahet. Nüüd, kui 26aastane Tatjana esindas Torinos Eestit, on treener Viktor Kaursonil käes viljade noppimise aeg.
„Kaurson on mees, kes viis Tatjana sinnamaani," ütleb Kuusmik. „Tatjana on osalenud kahtedel juunioride maailmameistrivõistlustel ja eelmisel aastal tuli ta Vasaloppeti maratonil naiste arvestuses üheksandaks."
Kuusmik kirjeldab olukorda, milles Eesti sport elab, väikese Kiviõli linna näitel. Kohalikku sporditegemist toetab enamasti omavalitsus, tehes seda linnaeelarvest. Ent omavalitsus peab toetama sporti laiemalt, mitte eraldi üksikalasid. Kui Kiviõli linnavalitsus nägi, et treener Kaurson oli viinud Mannima juunioride MM-ile ja kui ta jõudis vabariigi esikümnesse, alles siis ilmus omavalitsuse eelarvesse eraldi rida Mannima toetuseks. Suurusjärgud on umbes sellised: 60.000 krooni kogu Kiviõli spordile ja lisaks 10.000 krooni Mannima treeninguteks.
„Ühekordsed rahasüstid koostöös treeneri ja kohaliku omavalitsusega on ainus abi, mida linnavalitsuses saime osutada," ütleb Kuusmik. Kui Mannima olümpiale sai, eraldas Kiviõli linn talle veel 30 000 krooni.
Kiviõlis on ettevõtteid, kel spordi heaks pole kahju kulutusi teha. Nende seas mainib Kuusmik eelkõige Kiviõli Kaubahoovi ning juba kolm aastat Mannimad toetanud Toomas Tamme, T.R.Tamme Auto.
Kuusmik ei tee saladust, et iga omavalitsus peab esmatähtsaks majandustegevust. „Kõik sõltub omavalitsuse juhtkonna suhtumisest nn teisejärgulistesse asjadesse, nagu seda on sport ja kultuur."
Samas teame, et riigile toovad au ja kuulsust sportlased ja kultuuritegijad majandusest enam. Kuid majandusliku tõusuga elavnevad kahtlemata nii sport kui ka kultuur – neile eraldatavad summad suurenevad.

Kuusmik on spordiharidusega ekslinnapea

Kiviõli spordil on ses mõttes vedanud, et 12 aastat linnapeana töötanud Tiit Kuusmiku diplomile on kirjutatud „kehalise kasvatuse õpetaja". Diplomi sai ta 1972. aastal toonasest Tallinna Pedagoogikaülikoolist. Olles ise Kiviõlist pärit, läks ta pärast ülikooli sinna tagasi ja töötas Kiviõli I Keskkoolis võimlemisõpetajana. Erialaks, muide, riistvõimlemine.
Seepärast on ekslinnapea jäänud spordilembeseks tänaseni ja jälgib nii Kiviõli linna patrioodina kui ka nüüd juba Riigikogu liikmena, kuidas omadel läheb. Tatjana Mannima elu, nagu näha, teab ta peast.
Kiviõlis on kaks keskkooli. Vene gümnaasiumis, kus õppis ka Tatjana, käis 15 aastat tagasi 1200 õpilast. Nüüd on seal 500 last.
Spordikoolid asusid Kohtla-Järvel ja Jõhvis. Kiviõli noorte sporditegemise võimalused piirduvad kahe kooli alamõõtmeliste võimlate, jõusaali, staadioni ja küll renoveeritud, kuid algõpetuseks ette nähtud ujulaga. Kuid siin on kogu aeg midagi tehtud. Ehkki tähti peale Mannima ei ole, on päris heal järjel võrkpall, eriti korvpall ja jalgpall. Tennis hakkab tasapisi edasi minema.
„Alade arendamiseks on vaja baasi," selgitab Kuusmik. „Tennist ju ilma väljakuta ei mängi. Pean veel kord kiitma T.R. Tamme Autot, kes on andnud tehnikat ja panustanud kõvasti sporti linnaeelarve kõrval. Jalgpalli taguvatele vene poistele on see firma muretsenud trennijalanõud ja riided. Praegusele linnapeale Voldemar Trummile soovin edu, et ta saaks alustada moodulhalli ja ujula rajamist. See on esialgu kõigest idee – Kiviõli-suguse väikelinna jaoks suur ettevõtmine, aga idee väärib toetamist!"

Olümpiale viis treeneri töö

Kuusmik meenutab, kui vaevaline on olnud Mannima tee suurde sporti. Tema treener Viktor Kaurson ei ole mees, kes kurdab, vaid pidevalt üritab.
„Viktor ei ole kunagi rääkinud, kui raske tal on. Sõidab ringi oma vana Fordi bussiga, mis ühtelugu katki läheb; siis veetakse teda järel.
Viimastel Otepää võistlustel jäi Kaurson jalameheks. Jällegi oli T.R. Tamme Auto see, kes vähemalt vana bussi remondi ajaks uue mikrobussi kasutada andis.
Mis piirab treeneri tegevust? Treeneril on suusaklubi, mida finantseerib omavalitsus. Seal peab ta pakkuma suusatamisvõimalust kõigile lastele. Ja alles selle töö kõrvalt saab ta endale lubada tippsuusataja arendamist."
Kuusmik arvab, et õigem oleks, kui treener saaks endale abi- või asendustreeneri. Siis jääks aega tõsisemalt tegelda olümpiaettevalmistusega. Kuid paljugi paremat jääb taas raha taha.
Eesti naissuusatajate eluolu kirjeldades märgib Kuusmik, et põhiprobleem ongi abiväe puudumises just teisejärguliste sportlaste juures.
„Suusahooldus on nende puhul alaväärtustatud. Treener üksi on määrdemeister, transamees, psühholoog ja, kui noortejuhendamise kõrvalt aega jääb, alles siis treener. Peab ikka kõva tahtmine olema, mis sunnib üht treenerit viima last puusuuskadelt Fischeritele."
Ühed võistlused, kus Mannima esindas lihtsalt Alutaguse suusaklubi, läinudki selle nahka, et suuski ei valmistatud korralikult ette. Kaurson sõitis isiklikult kohale, tegi ise suusad korda, ja Mannima tulemus oli kohe hoopis teine.
„Kaurson on Tatjana praktiliselt üles kasvatanud. Nad alustasid tööd, kui Tatjana oli 11aastane. 15 aastat füüsilisi treeninguid ja psüühilist ettevalmistust tähendab, et treeneri kohalolek on juba iseenesest edu alus."
Kuusmiku hinnangul võib Mannima veel vähemalt viis aastat sõita. „Tema eesmärk on jõuda Shmiguni tasemele. See tulemus ei sünni ühe aastaga." Jah – eriti kui meenutame, et ka Shmigun alustas 46. kohalt.
Treeneri tööd rikub kohustuste tükeldamine. Kõige rängem ponnistus on lapsest teha tipp. Just selle etapi konarlikkus on Kuusmiku arvates Eestis praegu põhiline takistus (nais)suusatajate (ja küllap ka teiste spordialade) järelkasvu ettevalmistamisel. Kui ollakse juba tippu jõudnud, küll siis miljonijagajaid leidub.
„Spordiisad peaksid nüüd eufooria järel maha istuma ja tõsist nõu pidama, mis ja kuidas järelkasvuga saab. Kuidas stimuleerida neid noori sportlasi, kes alles rühivad üles. Ettevõtlus on meil edasi liikunud, raha peaks jätkuma. Positiivne suhtumine on kõige tähtsam."
Ka meedia suhtumist vaadates torkab silma, et kilgatakse ainuüksi kulla ümber. Suur asi see muidugi, võib-olla tõesti ei juhtu sellist enam 100 aastat. Aga kuld on ju ikkagi kõigest püramiidi tipp. Püramiid püsib tugev, kui ka tippu toetavaid kihte toestada.

Kiviõli Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Ülle Rumm:
Juba esimeses klassis, esimesel võistlusel kilomeetrisel murdmaaringil, võitis Tatjana oma klassikaaslasi poole distantsiga.
Tüdruk on austanud ja hoidnud distsipliini nii igapäevases tegevuses kui ka spordis, täitnud treeneri ettekirjutused eesmärgi püstitusel, iseloomult tasakaalukas ja rahulik.
Kodused Tatjana sportimist eriti toetanud pole. Kui, siis moraalselt, materiaalselt polnud selleks võimalust.
Tatjana on üritanud noorematele õdedele-vendadele spordipisikut edasi anda, kuid see pole õnnestunud. Võimekust neil on, kuid puudub tahtmine. Praegu 8. klassis õppiv noorem õde on siiski spordiga kaasa läinud.
Võistlusperioodid kujunesid viimases, 12. klassis nii pingeliseks, et Tatjana lahkus päevakoolist ja lõpetas viimase klassi 1998. aasta kevadel kaugõppekeskkoolis neljade ja viitega.
Põhiliselt on Tatjana treeninud Uljaste järve looduslikke tingimusi kasutades, Kiviõli linna servas asuval tuhamäel ja vanas Küttejõu põlevkivikarjääris. Lisaks veel Otepääl, Mõedakul (Lääne-Virumaa), Pannjärvel (Ida-Virumaa) ja Soomes, vastavalt sellele, kuidas rahalised vahendid lubavad.

Tatjana Mannima Torino olümpial:

15. veebruaril 10 km klassikasõit 51. koht
(70 osavõtjat, kuld Kristina Shmigun, Silja Suija 49., Kaili Sirge 56.)

18. veebruaril 4x5 km teatesõit. Mannima sõidab viimast vahetust.
Koos Silja Suija, Kaili Sirge ja Piret Pormeistriga viimane,17. koht.

22.veebruaril sprint (1,1 km) 41. koht
(Stardis oli 66 naist. Kaili Sirge 47., Piret Pormeister 54. koht. Veerandfinaali pääsemisest ehk 30 parema hulka jõudmisest jäi Mannimad lahutama vaid 2,3 sekundit.)

24. veebruaril 30 km distantsil 41. koht
(50 osavõtjat, Shmigun 8. koht, Kaili Sirge katkestas.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)